Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

„Kriidiaed” Ita Everiga. „Olevik on liiga tempokas, ei ole aega mõelda loojaga kohtumisele.” (EPL)

13.02.2018

„KRIIDIAED” ITA EVERIGA. „OLEVIK ON LIIGA TEMPOKAS, EI OLE AEGA MÕELDA LOOJAGA KOHTUMISELE.”
Veiko Märka

Lavastaja Roman Baskin pole oma peagi 87-aastaseks saavale emale teinud hinnaalandust.

Draamateatri etenduse „Kriidiaed” žanrit on raske määrata. Ilmselt on tegu tragikomöödiaga, mis kaldub pigem komöödia suunas. Igatahes pole see romantiline komöödia, sest keegi kedagi ei armasta. („Armastus on selles majas farsiks muudetud.”) Tegu pole ka farsiga, sest kõik püsib reaalsuse piirides ning aja ja kohaga ei mängita. Kuigi vaataja saab loo kulgedes päris mitme tegelase mineviku kohta teada valusaid asju, on need kõik möödas ja näidendi toimumisajaks on kõigi elu kuidagi paika loksunud.

Briti autori Enid Bagnoldi (1889–1981) „The Chalk Garden” on kirjutatud 1955. aastal, mil kogu maailmas, sealhulgas Inglismaal elati hoopis teiste reeglite järgi. (Ainult kuninganna oli sama, kes praegugi.) Selles mõttes kuulub „Kriidiaed” lahtrisse „Klassikalised lood” Tennessee Williamsi ja Edward Albee kuldaegadest. (Teatud hoiaku ja probleemide sarnasusi nende ja Bagnoldi vahel leidub.)

Raske roll

Eelkõige minnakse „Kriidiaeda” vaatama seetõttu, et kaasa teeb Ita Ever. Ja teeb hingega. Lavastaja Roman Baskin pole oma peagi 87-aastaseks saavale emale teinud mingit hinnaalandust. Ever ei tule lavale nagu elav legend, vaid teeb tõsist kutsetööd. Rikka ja ekstsentrilise majaproua roll ei hiilga mitmeplaanilisusega, kuid see pole ka raasugi lihtsam kui ülejäänud – pigem üks raskemaid. Ei ole ta osanud kasvatada oma lapsi ega hooldada aeda, aga suurelisust jätkub. Ja piparmündilikööri kallab kindla käega. Ainus element, mis mõtted legendi suunas liigutab, on karjuvalt maitsetu, kuid kujundina suurepärane roosa parukas. See tekitab seose hilisesse pensioniikka jõudnud Pipi Pikksukaga. (Arvestades raamatu ilmumisaastat ja Pipi vanust selles peaks ta sünniaasta olema 1936, nii et Everist viis aastat hiljem.)

Draamateater on staariteater. Näitlejaid on huvitavam jälgida kui süžeed. Pealegi ei valmista viimane „Kriidiaias” raskusi. Psühholoogilisi nüansse on vähe, kõik tegelased ütlevad, mida neil öelda on. Kasvõi mõistatusliku tundmatu (Ülle Kaljuste) pääsemine vanaproua majja vastutusrikkale lapsehoidja ametikohale käib väga libedalt, sest nii on lihtsalt vaja. Mõningaid kahemõttelisusi leidub, aga need on koomilise efekti saavutamiseks, mitte trupi ega publiku intellekti proovilepanekuks.

Suurepärane Malmsten

Mait Malmsten vaimselt ebastabiilse, kuid üldiselt heatahtliku ülemteenrina on suurepärane. („Kõige keskpärasem perfektsionist.”) Ta mängib ühtaegu kõikide vastu ja koos kõikidega, sest on suurema osa ajast ainus mees laval. Just tema ületamatu ja mitmeplaaniline mängulust sulatab lavastuse tervikuks ning tagab, et koomiline mulje traagilise ees rohkem pildile pääseb.

Enam-vähem sama kirkalt mõjub Kaljuste lapsehoidjana, kes kõike märkab, ise aga märkamatuks jääda püüab. Kui vana daami võiks mängida Ita Everi asemel ka keegi teine, kasvõi samas lavastuses episoodilise lapsehoidjakandidaadi rolli tegev Maria Klenskaja, siis Kaljuste roll oleks nagu spetsiaalselt tema jaoks kirjutatud. See on kergelt koomiline, kuid saladuslik, ühtaegu nii mõjule pääsev kui sordiinialune. ( „Mida te ütlesite?”, „Millal?”) Ja et Bagnold midagi sellist mõelda ei saanud, võime rääkida üsna suurest teatriimest.

Ester Kuntu roll tütretütrena pole kadestamisväärne. Inglise-Ameerika näidendid on juba aastakümneid jätnud teismelistele tüdrukutele kõige primitiivsemad osad ja „Kriidiaed” pole erand. Alati on nende ülesanne trotsida täiskasvanute võltsmoraalil põhinevat elu, mässata ja põletada ning teha seda võimalikult siiral, kuid naeruväärsel moel. („Mulle meeldivad pärismõrvad.”) Ja muidugi jääb ka seekord tõe näkkuütlemise missioon praktiliselt viljatuks. Paremad, st pingelisemad stseenid pakub Kuntu koosmängus Kaljustega, kui esimene visalt teise minevikus selgusele saada püüab. Ja muidugi ka tema sõnum vanaemale: „Mina olen sinu väike surematus.”

Tõnu Kark teeb erukohtunikuna väikese, kuid meeldejääva rolli, kehastades ühtaegu kohtusüsteemi loogilisust ja ebainimlikkust. Ja muidugi ka oma professionaalset kretinismi. Aeg kaob ja rõõmud ei jää.

Harriet Toompere „puuduva lüli” ehk neurootilise, tütre hüljanud ema roll on nii hea lavalise sarmi ja koomikatajuga näitleja jaoks liiga triviaalne.

Ansamblimängust saab staariteatri puhul rääkida kui millestki kõrvalisest. Nii ka „Kriidiaias”: igaüks tuleb lavale, teeb oma etteaste säravalt ära, puhkab veidi ja kordab oma tegevust tuntud headuses.

Lõpuks veel üks Everi tegelaskuju meeldejääv lause „Kriidiaiast”: „Olevik on liiga tempokas, ei ole aega mõelda loojaga kohtumisele.”

Eesti Päevaleht, 13.02.2018