Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Arvustus. Lummav lurjus Fjodor Karamazov (kultuur.err)

24.03.2015

ARVUSTUS. LUMMAV LURJUS FJODOR KARAMAZOV
Kadi Herkül

Draamateatri "Vennad Karamazovid" võiks õigupoolest kanda pealkirja "Fjodor Karamazov ja Grušenka", sest pigem on see lugu kolme (või nelja) venna isast Fjodorist (Mait Malmsten) ja tema kirgede objektist, võrgutavast Grušenkast (Kersti Heinloo). Alatust, kiimas mölakast ja ülimalt dostojevskilikust langenud naisest, kelle hing on puhas ja ilu päästab maailma.

Kahjuks pole Fjodor ja Grušenka loo keskmes mitte kontseptuaalselt, vaid näitlejate pingutuste tõttu.

Hendrik Toompere lavastuse komistuskiviks näibki olevat instseneering. See suudab küll kolme teatritundi kokku pigistada Dostojevski hiigelromaani faabula, ent puudu jääb selge fookus. Draamateatri "Vennad Karamazovid" ei ole ideetragöödia heast ja kurjast, usust ja uskmatusest, moraalist ja kõigelubatavusest. Aga see pole ka psühholoogiline suhtedraama ega mõrvapõnevik. "Karamazovites" on näpuotsaga üht, teist ja kolmandat, aga puudub läbiv punane niit, mis episoodide jadale sisulise tähenduse annaks.

Lavastuse esimest vaatust veab ilmselgelt Mait Malmsteni kehastatud isa Fjodor Karamazov. See punaste silmadega (väga hästi leitud grimm!) kiimas mees on korraga naljakas ja vastik, sõnaosav ja tülgastav. Ja tabab oma viisakusetute, üle võlli kommentaaride ja küsimustega sageli naelapea pihta. Mitut puhku meenutab Fjodor Karamazov lavastaja Hendrik Toompere mõne kuu eest Linnateatris esietendunud "Surnud hingede" Tšitšikovi – samasugune elumängur, trikster, mees igaks olukorraks.

Kui miski Mait Malmsteni rollilahenduses kõhklema paneb, siis on see Fjodor ehk pisut liigagi humoorikas ja sümpaatne. Nii muutub veidi küsitavaks, kuidas too mees oma neljast pojast kolmes suisa mõrvariinstinktid äratab.

Teises vaatuses, pärast isa Fjodori tapmist, võtab lavastuse vedamise enese peale Kersti Heinloo Grušenka. Mustas õhtukleidis paljasjalgne naine poeb nurrudes ehmunud Aljošale (Pääru Oja) sülle, tõmbub siis lapselikult kohkudes eemale. Heinloo Grušenka pendeldamises äärmusest äärmusse, vambilikkusest alandlikkusse on äratuntav sarnasus tema auhinnatud preili Juliega.

Kahjuks jäävad ülejäänud lavastuse liinid – vendade Aljoša, Ivani ja Dmitri ning sohipoeg Smerdjakovi suhted isa Fjodoriga ning omavaheline ideedeheitlus, samuti teise keskse naistegelase Katerina Ivanovna ümber põimuv armukolmnurk – vaid markeerituks ja õõnsalt kõmisevaks. Mitmete kõrvaltegelaste puhul kerkib aga jürijärvetlik küsimus: mis juhtuks, kui minu tegelane välja kärpida? Midagi ei juhtuks…

Lavastuse vaieldamatu õnnestumine on aga Pille Jänese lihtne, ent ääretult funktsionaalne lavakujundus, mille keskmes on hiiglaslik uks lava tagaseinas. Nutikalt teatraalsed on pildivahetused, kus üks ja sama kanapee sobib täpselt nii proua Hohlakova salongi, preili Grušenka tuppa kui kõrtsilaua kõrvale. Ning mis peamine - Draamateatri lava mõjub avara, ent mitte kõledana.

kultuur.err.ee, 24.03.2015