Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Arvustus. "Mäed" jäävad kosmosesse (ERR)

15.09.2016

ARVUSTUS. "MÄED" JÄÄVAD KOSMOSESSE
Erle Loonurm

Kuidas anda laval edasi filosoofilisi (enese)otsinguid?
Näitlejad ja kogu loominguline trupp seisis ilmselgelt Tõnu Õnnepalu näidendit lavale seades väljakutse ees: kuidas olla üle tekstist, mis oma filosoofilisuses ja sügavamõttelisuses ei ole lihtsate killast ja see vaatajateni tuua? Just nimelt vaatajateni, mitte vaatajate ette.

Õnnepalule on omane oskus sügavad mõtted ja aegade ülesed tõed lihtsalt ja selgelt lugejateni tuua. Ka näidendi "Mäed" tekst näib esmapilgul lihtne, kuid minutite edasitiksumisel saab selgeks, et tegemist on keerulise pähkliga kogu loomingulisele trupile. Eks tükile peab muidugi ka aega andma, et end sisse ja soojaks mängida, kuid praegu oli trupp selgelt liiga raske ülesande ees ning jäi rangelt lava publikust eraldava neljanda seina taha.

Esimesena peaks tõenäoliselt esitama küsimuse, miks sellist teksti üldse lavale tuua? Õnnepalule iseloomulik sügavamõtteline ja elu algtõdesid, peamisi väärtusi puudutav ja käsitlev tekst, on tõenäoliselt väga hea raamatust lugemiseks, praegu jäi natuke veel puudu, et see laval see tööle hakkaks. Tekst koosneb eraldiseisvatest monoloogidest, millesse on justkui võõrkehadena sisse pikitud dialooge. Teater on aga selgelt dialoogi kunst, konflikti kunst – jah, see kõik oli Õnnepalu tekstis küll olemas, aga vähemalt esietendusel ei tekkinud laval toimuva ja publiku vahel kontakti ja kogu asi jäi ühepoolseks. Võib-olla oli see taotluslik – ka tegelased laval otsisid iseend ja kompasid üksteist, siis jäi kahjuks uduseks ja ühepoolseks otsinguks. Näitlejad tundusid sama abitud kui publik teisepool neljandat seina, millele andsid tunnistust pidevalt ohkavad ja nihelevad vaatajad, kes küll igast selgemast ja naljakamast hetkest kui õlekõrrest kinni haarasid ja näitlejaid oma toetava muige või naeruga aitasid.

Tuleb tunnistada, et Eesti publiku heatahtlikkus ja osavõtlikkus väärivad kiitust: on suurepärane, kui toetavad ja heasoovlikud on vaatajad, samas kui laval toimunu jääb tegelikult mitmete tuhandete valgusaastate kaugusele.

Suurepärane muusika ja igihaljas Pajusoo
Ainsa tuntava kontakti laval toimuvaga tekitas tegelikult Lauri Dag Tüüri loodud originaalmuusika. Ääretult tundlik ning kõrva paitav tšellisti Leho Karini laval mängitud muusika oli ainus reaalne niit, mille abil vaataja end Õnnepalu teksti ja laval toimuva küljes võis hoida.

Näitlejad olid laval tublid ja suutsid ränkades tingimustes – nõudlik tekst ja enamiku ajast lavapartneri puudumine (kui seljaga istuvat ja vaikivat munka võib partneriks pidada) – selja sirgu hoida. Pääru Oja, Külli Teetamm, Ester Pajusoo ja Aleksander Eelmaa moodustasid ühtse trupi ning Teetamm ja Oja, nii üksi kui koos mängitud hetkedes, oli ülimalt ilusaid ja puudutavad momente. Omaette väärtus oli aga Ester Pajusoo karakter. Pajusoo oma komöödiatalendiga suutis tekitada eluterve ja sümpaatse loomuliku ja värskendava distantsi Õnnepalu sügav-filosoofilise tekstiga ning äratas sellega üles kogu laval toimuva ning aitas ka teksti paremini mõista.

Lavastusele aitas kaasa ka õnnestunud lavakujundus Liisi Eelmaalt, mis suutis tekstile kena raami ja konteksti tekitada. Samuti lisasid videoprojektoriga lavale loodud loodus- ja kujutluspildid, värvi- ja valgusmängud, lavastusele väärtuslikku emotsiooni ja unenäolisust (autoriteks Urmas Jõemees ja Priidu Adlas). Kõik see koos muusikaga tekitas kauni atmosfääri.

Samuti ulatub plusspoolele Õnnepalu tekst ise. "Mäed" on üllas sissevaade inimeseks olemisse ja inimeseks olemise kunsti. Näidend kõneleb igavikulistel teemadel nagu armastus, üksindus, usk, inimese väiksus siin maamuna peal ja toob välja selle, mis meid elus püsti hoiab – inimsuhted ja kontakt enda, teiste inimeste ja loodusega. Tekstis domineerib otsiv ja kompav inimene, kes üritab pidepunkte leida - ja see element valitseb ka laval: kaks ja poolt tundi kestva lavastuse jooksul üritab näitleja leida selgust eelmainitud igavikulistes teemades ja leida kontakti ka publikuga.

Õnnepalu tekst tekitas tunde, et tahaks seda näidendit lugeda, mitte tingimata lavalaudadelt näha. Teater on aga meedium, mis töötab kontakti kaudu. Praegu tuli esile küll teksti väärtus, kuid lavakunst jäi kaugeks: unenäo ja reaalsuse piiril kulgev lavastus sinna paraku ka jäi.

Lavastuse lõpetas videoprojektoriga seinale kujutatud pilt tähisest galaktikast, kuhu sumbus tšellomängija. See oli ülendav ja sümboolne lõpp tükile ning paradoksaalsel moel sobib iseloomustama tervet lavastust: "Mäed" oleks justkui publiku ette tulnud kuskilt kaugelt kosmosest tuhandete kilomeetrite kauguselt, ainus bemoll asja juures on aga see, et just täpselt nii kaugele ta vaatajast ka jääb vaatamata suurepärastele näitlejatöödele, õnnestunud muusikale ja lavakujundusele.

ERR, 15.09.2016