Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Arvustus. Päev, mil ma kohtusin Houellebecqiga (ERR)

ARVUSTUS. PÄEV, MIL MA KOHTUSIN HOUELLEBECQIGA
Kadi Herkül

Juhan Ulfsaki lavastatud "Kaart ja territoorium" pakub koloriitset kujundikeelt: kiiskavvalge lavakarp, suurde plaani zuumivad kaamerad, salapärased võnked ja kõminad helikujunduses. Esimese hooga seostub selline laad NO99 või Von Krahliga ning mõjub Draamateatri suurel laval tavapäratult ja värskelt.

Ent lavastuse hämmastavaim saavutus ei peitu uutes vormides, vaid klassikaliselt võimsas näitlejatöös – Pääru Oja loodud Michel Houellebecqi rollis. See aeglaselt, pisut hingeldades kõnelev mees, pea õlgade vahele tõmmatud, käed ekseemist vermeis, sigaret tilbendamas kolmanda ja neljanda sõrme vahel, on rohkem Houellebecq kui Houellebecq ise. See on näitleja moondumine, kui kasutada Jaan Toominga ülitabavat väljendit. Pääru Oja osatäitmine on sedavõrd päris, nii külluslikult detailne, et – mis seal salata – nii mõnelgi hetkel köidab too veiniklaas peos lavaservas tillukesel valgel kirstul kössitav kuju enam pilku kui kesklaval arenev tegevus.

Ja viga pole siinkohal hoopiski näitlejas, kes tähelepanu endale krabaks. Pigem tundub, et lavastuse teise poole komistuskiviks on instseneering, kus alguse unenäoline virvarr asendub üsna lineaarse ja paljusõnalise ümberjutustusega.

Nii jäävadki "Kaardi ja territooriumi" parimad hetked lavastuse esimesse poolde. Louboutini kingades ülielegantne, ulmefilmilikult kaunis Olga (Elina Netšajeva) ja tema külm "Marseljees". Punaste huulte ja salatiroheliste laugudega deformeeruv naisenägu Noore Kunstniku (Piret Krumm) videos. Võimsasse rulli keeratud juuksepahmaka ja mehise kõnnakuga galerist (Ülle Kaljuste). Kergelt küürus, aga joviaalne horvaadist torulukksepp (Indrek Sammul). Kaamera aeglane zuum mööda Pariisi linnaplaani ning kaks noort inimest, Olga ning komeedina kunstitaevasse lennanud Jed (Hendrik Toompere jr) lebamas raugelt Michelini kaardil.

Need pildikesed mõjuvad nagu juhuslikud pusletükid, mis nõuavad vaatajalt aktiivset seoste otsimist ja kujundite tõlgendamist. Kas see on pilt ühiskonnast või üksikisikust? Kas peategelased on Michel Houellebecq ja tema avatar, ulmeliselt edukas kunstnik Jed Martin? Või on see hoopis lugu brändimaailmast, uimasest ja väärtused kaotanud tarbimisühiskonnast, Camel Active'i jopest ja Audi A6 Allroadist? Lavastus ei paku kandikul vastuseid, aga selles on tunda Houellebecqi hingust: "Ent nüüd jääb ilu, tõde ja intensiivsus. Suurim neist on intensiivsus."

Kahju, et kusagil esimese vaatuse lõpuosas hakkab see labürintlik maailm kiiresti laiali vajuma ning lavategevus keskendub faabulale, loo jutustamisele. Monoloogid muutuvad aina sõnaohtramaks, kõlab dramaturgilise trafareti kvintessents: "Tahate, ma räägin teile ühe loo..."

Draamateatri suure saali üldpildis on "Kaart ja territoorium" kindlasti plussmärgiline, loidusest vaba, mängurõõmus töö. Lavastus, mis võib tuua sellesse akadeemilisse saali päris uusi vaatajaid. Ja see on oi kui oluline!

kultuur.err, 02.12.2015