Molière vehkis terve näitekirjanikukarjääri imaginaarse punase rätikuga, vajutas sotsiaalsetele konnasilmadele ega kõhelnud kellegi naeruväärsust luubi alla võtta. „Tartuffe” (1664–1669) on Molière’i skandaalseim näidend. See astus valusalt kandadele paavstimeelsetele õukonna jesuiitidele, kes Louis XIV lähikondlastena silmakirjalikult kuninga autoriteeti õõnestasid. Seega sekkus Molière otseselt poliitikasse ja moraalivaldkonda ning sattus tagakiusamiste, sepitsuste ja sanktsioonide keerisesse. Näidendisse põimitud inimloomusekriitika on aktuaalne tänapäevalgi, ehkki lootus, et keegi tunneb end samamoodi isiklikult puudutatuna kui 17. sajandil, on kahetsusväärselt väike.

Peale silmakirjaliku kelmi Tartuffe’i (Marius Peterson) tõusevad lavastuses hiljutiste sündmuste taustal esile ka Tartuffe’i ohver, kergeusklik Orgon (Rein Oja) ja tema ema madam Pernelle (Maria Klenskaja). Nende tegutsemist ja arvamisi iseloomustab silmaklapistatus ja iseenese tõe kuulutamine, mis ei salli vastuvaidlemist. Lühemalt öeldes iseloomustab neid dialoogivõimetus, mille lokkamine on Eestis viimase aasta jooksul äärmise intensiivsuse ja kompromissitusega pinnale tulnud. Selleks et silmaklapistatusele ja selle absurdsusele punkt panna, on Molière kirjutanud näidendisse imelise stseeni, kus lõpuks Tartuffe’i tõelist palet näinud Orgon seatakse silmitsi omaenese varasema pimedusega. Olgugi et Tartuffe on Orgoni ja tema perekonna vara oma taskusse pistnud, vannub madam Pernelle endiselt vaimustunult kelmi vagadust ega võta Orgoni vastuväiteid kuulmagi. Samuti nagu enne ei võtnud oma lähikondlaste hoiatusi kuulda Orgon. Selline tragikoomiline peegeldus võiks ka tänapäeval rohkem vilja kanda.

Peamine põhjus, miks Molière’i looming endiselt kõnetab, on tema loodud tegelaskujud, commedia dell’arte traditsioonist pärinevad maskid, millesse on integreeritud tragöödiakarakterite sügavus. Lavastaja Lembit Peterson on omalt poolt lisanud 20. sajandi teatritraditsioonis väljakujunenud psühholoogilise läbitöötatuse. Tänu sellele on Draamateatri laval sisukad tegelaskujud, keda pole võimalik lugeda kui avatud raamatut. Seda intrigeerivam on jälgida nende kiht kihi haaval avanemist. Tänu Molière’i karakteriloomele ja kindlakäelisele lavastajakäekirjale kannavad lavastust suurepärased näitlejatööd. Naudinguga võib täheldada, et ehkki näidend ja selle lavastamistraditsioonid on niivõrd suure ajaloolise pagasiga, oskavad näitlejad siiski neisse väljakujunenud ja stambistunud tegelaskujudesse panna oma näitlejakarakterile loomuomased jooned, lisades Molière’i loomingusse veel ühe kihi.

Tänu väga headele näitlejatöödele ja olenemata traagikaga põimunud sisust on „Tartuffe” klassikaline (karakter)komöödia, mille satiir ajab vaataja muigama, olgugi et oli Molière’i kaasajal suunatud tema kaaslinlastele. Näiteks kehastab Orgon nii-öelda inimnukku, kes allub mehaaniliselt Tartuffe’i manipulatsioonidele. Huumor tekib siis, kui vaatajad leiavad sellele karakterile omapoolse täitematerjali – oma elus märgatud isiku või isiksusetüübi, kes laseb end samuti ideede tõmbetuules vaba tahteta juhtida – ja kogevad seeläbi tema selgrootuse jaburust. Peale karakterihuumori peitub koomika ka Molière’i keeles. Kuigi näidenditekst on kirjutatud värsivormis, on näitekirjanik sellesse pikkinud moodsaid väljendeid, mis toonast publikut elavdasid ja lõbustasid. Tema ideed austades kroonib Petersoni lavastuse teksti armastatud-vihatud sõna „taristu”, mis publiku elevusse ajab. Välispidise elevuse ja seespidise mõtlikkuse ambivalentne vahekord on peamine, millega Draamateatri lavale jõudnud „Tartuffe’i” lavastust iseloomustada. Selle klassikalisest ja näitekirjanikutruust vormist hoolimata pole lavastus mõeldud ainult traditsiooniaustajaile, vaid – üldistamist kartmata – kõigile.

Eesti Päevaleht, 30.10.2015