Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Draamateatri apgreid 21. sajandisse (PM)

DRAAMATEATRI APGREID 21. SAJANDISSE
Janar Ala

Michel Houellebecq on üks mu lemmikkirjanikke ja «Kaart ja territoorium» raamat, mida olen kolm korda lugenud. Vist polegi pärast «Pipi Pikksukka» ja «Winnetoud» ühtegi raamatut nii mitu korda lugenud. Uudise, et Juhan Ulfsak hakkab draamateatris seda lavastama, sain ma trammis. Nägin Juhanit ja siis ta ütles, et hakkab. Draamateater tundus üllatav valik, sest see asutus on viimasel ajal kuidagi puise kuvandi omandanud ja tõsine teatrisõber kostitab seda kuldse lingiga maja pigem rafineeritu(d) pahameelega.

Houellebecq on ka Eestis teatavates, ütleme, intellektuaalse kallakuga seltskondades väga oluline autor.Juhan Ulfsak on öelnud, et just Houellebecq pani ta taas ilukirjandust lugema. Kuigi ega ta selline puhas ilukirjandus pole (aga mis on?), vaid selline esseistlikumat laadi. Houellebecq ja Slavoj Žižek on need kaks autorit, mida teatavates intellektuaalse kallakuga seltskondades armastatakse lugeda – peaaegu nagu pühakirja.

«Kaart ja territoorium» on ka Eesti kaasaegse kunsti ringkondades oluline raamat, sest see räägib tänapäeva kunstnikust ja kunstiturust. See on Houellebecqile n-ö puhta kirjanduse ringkondades kõige rohkem tunnustust toonud teos, sest võitis  2010. Prantsuse tähtsaima kirjandusauhinna – Goncourti auhinna. Prantsusmaal on Houellebecq muide pisut vähem oluline kui mujal Euroopas, aga prantslased on ka friigid.

 Aga jah, ei teagi praeguse seisuga ühtegi teist raamatut, mis nii hästi kaasaegsest kunstist võtaks rääkida. Kaasaegsest kunstist ja galeriist on lähtutud ka «Kaardi ja territooriumi» lavakujunduses, mille on teinud Liisi Eelmaa ja mis ongi oma algolekus üks valge kuup – see, mis on ka kunsti üks põhitermineid: galerii kui valge kuup, valge kuup kui ideoloogiline suurus, valge kuup kui vangistaja jne. Ka Houllebecqi n-ö nullkraadi kirjutusstiil on nagu teatav valge kuup, see edastab justkui karmi ja kliinilist objektiivsust – see on nagu objektiivne reekviem kadumisele ja vanale maailmale. Samuti on objektiivsust videopildis (Emer Värk), selle pidevas kohalolus lavastuse vältel. Vahendatus on objektiivsusele kalduv nähtus. Super on esimese vaatuse lõpetav videohümn tarbeesemele- sedakorda sõiduautole Audi A6 Allroad.

Teose peategelaseks on Jed Martini nime kandev kunstnik, kes on justkui maailmas võõrsil. Jed saab ülirikkaks ja otsustab siis maailmast tagasi tõmbuda. Rikkaks saab ta kunstiga ja justkui juhuslikult. Jedis on midagi loomupäraselt budistlikku. Lavastuses on Jedi rolli asunud Hendrik Toompere juunior, kuid ta ei saa sellega väga hästi hakkama. Tema olek laval on küll sihitu, nagu on ka raamatu-Jed sihitu, kuid Toompere loodud karakteris puudub see budistlik kiretus sellisel viisil, nagu see tegelikult ei peaks puuduma. Budism on siiski intensiivne asi, mitte loid.

Raamatut ja lavastust mõnes mõttes muidugi polegi vaja võrrelda, sest need on eri asjad ja eks nad, eriti lavastuse esimeses vaatuses, erinesidki teineteisest üksjagu. Võib ju ka mõelda, et Toompere jr tahtiski oma karakteri kuidagi säratuma luua, võib ju mõelda, et selline oli tema kunstiline eesmärk. Samuti võib sellisel juhul mõelda, et see pole väga huvitav eesmärk.

Jedi rikkaks saamises olulist rolli mängiv Michelini venelannast tipptöötaja (PR) Olga, keda kirjeldatakse ka kui «üht Pariisi viiest ilusaimast naisest». Lavastuses täidab Olga rolli «Klassikatähtede» saatest tuntuks saanud Elina Netšajeva ja eespool mainitud kirjelduse veab ta hoogsalt välja. Tema roll on lahendatud nii, et osaliselt ta laulab – annab oma lauljaandele voli ja selle tulemuseks on väga hip ja moodne šansooni-versioon. Selline, mis sobib kliinilisse, külma ja hüpermodernsesse valgesse kuupi.  Muusikalise kujunduse eest on vastutav Hendrik Kaljujärv ja see väärib ühemõttelisi kiidusõnu.

Kuid taas ei saa ma raamatuga võrdlustest üle ega ümber, mis parata: Netšajeva esituses jäi Olga kuidagi hologrammilaadseks. Hologramm on hüpernüüdisaegne asi ja alguses tundus, et kõik klapib – nii peabki olema, lavastuse-Olga peabki olema nagu mingisugune idoru (jaapani virtuaalne popstaar), pigem mingisugune üldistav idee kui inimene. Juhtus aga, et kogu lavastuse vältel ei suutnud selline rollilahendus pinget üleval hoida.

Lavastuse tipprollid tegid minu silmis Indrek Sammul serbia immigrandist torumehena, kes oli korralik tragikoomiline karakter, nagu torumehed sageli seda on. Raamatu Jedi Martini üks suuremaid muresid elus on mure boileri pärast – nii et torumees, kes on ainult lavastuse tarbeks loodud karakter, võttis kujundina Houellebecqi maailma hästi kokku.

Teise esile kerkiva rolli teeb noorema põlvkonna absoluutne tippnäitleja Pääru Oja kirjanik Houellebecqina – ka selles karakteris on tragikoomikat, kuid erinevalt torumehest on temas ka ülevust. Eks kirjanik ole ka mõnevõrra ülevam amet, ehkki võimalik, et torumees on vajalikum. Pääru Oja kehastab lavastuses ka näitlejat. Näitleja kehastab näitlejat, huvitav lause.

Näitleja ülesanne on lavastuses brechtilik: tema ülesanne on lõhkuda see neljas sein lavastuse ja publiku vahelt, osutada sellele, et tegemist on ikkagi lavastuse, mitte päriseluga. Näitleja sissetoomine on muuta ka raamat, mille peategelane on kirjanik, kes mõtleb ka kirjutamise kui sellise peale, lavastuseks, seeläbi, et kirjaniku asemel reflekteerib oma ametitõdesid näitleja.

Korralikku tööd teeb galeristi rollis Ülle Kaljuste. Kuna Kaljuste on alati olnud attitude’iga näitleja, saab seeattitude hästi kanaliseeritud. Kunstiilmas on attitude oluline; kui kellelgi pole attitude’i, siis pole ka kellegi ümber koonduda. Kuid mis maailm see on, kui pole kellegi ümber koonduda. Selline maailm laguneb ju laiali. Ülle Kaljuste aga fokuseerib galeristina maailma – muudab selle piirjooned teravamaks, käitleb olemuslikku.

Jaan Rekkor Jedi vanema kolleegina tundub olevat maha kirjutatud kuulsa performance’ikunstniku Chris Burdeni pealt, kes muude aktsioonide hulgas ennast tulistas ja lasi end auto katusele naelutada. David Bowie on temast kirjutanud laulu «Joe The Lion». Endisest radikaalist on Rekkori esituses saanud selline mõnus mees, selline mõnevõrra fallokraatlik elusuvitaja, inimene, kes teab, kuidas asjad käivad, ja ka seda, et surm on elu osa.

Jedi surevat arhitektist isa mängib Lembit Ulfsak. Kui raamatu-isa on järjekordne houellebecqilikult külm karakter – tema ja poja vahel valitsevad üsna instrumentaalsed suhted –, siis lavastuses on Ulfsak pigem tore ja taas tragikoomiline vanamees. Võrreldes torumehe ja Houellebecqi ülevuseastetega jääb ta kuhugi vahepeale.

Piret Krummi videokunstnik jäi kuidagi funktsioonituks ja oma rolli ta väga oluliseks mängida ei suutnud. Pisut häiris ka – sedakorda küll Pääru Oja näitleja suu kaudu kostnud – sõim kontseptualistide aadressil. Usun, et korralike kunstnike ja palja persega puu otsa ronijate vahele tuleks leida mingisugune lepitav liin, ega muidu maailm paremaks ei muutu.

Dramaturgiliselt (Eero Epner) oleks lavastus võinud olla ka mõnevõrra sidusam. Infot ja tegevust oli palju ja see mõjus kohati laialivalguvalt. Ka vajus teine vaatus mõnevõrra ära, kuna muutus liiga teksti- ja raamatukeskseks, seal see alkeemiline transformatsioon ühest teiseks väga hästi ei õnnestunud. Üldmulje draamateatri «Kaardist ja territooriumist» on järgmine: peaaegu tipplavastus, hoogne tänapäevane teater, funky. Kümnest punktist kaheksa.

Postimees, 04.12.2015