Viis noort lähevad uusaastapeole, aga jäävad lifti kinni. Tekib ruum, kus lahti harutada iga inimese mikromaailm, ilma et saaks iseenese eest kuhugi põgeneda. Mis siis juhtub? Suurt mitte midagi. Kas liftist välja pääsedes on maailm muutunud? Ilmselt mitte.

Aga võiks vastata ka täpselt vastupidi.

Kersti Heinloo debüütlavastus toob esile, kui palju suurem on sisemine sellest, mis toimub väljas. Väike ruum, mis sunnib iseenese mõtete, hirmude ja ihadega tõtt vaatama, ei tundu peagi enam nii väike. Näiline sündmuste puudumine näib aga omamoodi sümptomaatilinegi ajal, kui ekraanide maailmast on saanud uus reaalsus, kus nii mõnegi elu tippsündmused juhtuvad klahvide klõbinal või nutitelefoni ekraani näppides ja kus legendaarne kirjandustegelane Ostap Bender poleks enam suur kombinaator Nõukogude Liidus, vaid suur blokaator sotsiaalmeedias.

„lifti” mikromaailmad tähistavad tundeid, mis noorte (ja õigupoolest ükskõik kelle) elus määravat rolli mängivad. Lavastuse põgusa, ent noore inimese elus ometi nii olulise armastusliini kulminatsioon on töötlus Sarah Kane’i tuntuimast monoloogist näidendist „Crave”. „... ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat, kuna sa ei vääri vähemat, ja vastata su küsimustele, kui ma parem seda ei teeks, ja rääkida sulle tõtt, isegi kui ma tõesti ei taha, ja püüda olla aus, kuna ma tean, sa eelistad seda…” See on kõigest väike lõik ühest võluvamast, brutaalsemast, magusvalusamast armastuseteemalisest (ühe-hingetõmbe-)monoloogist, mis on omakorda tekste inspireerinud. Juba selle monoloogi näidendisse valimine (dramaturg Veera Marjamaa) lükkab käima hulga seoseid, igaühel erinevaid.

Võimas stseen hirmust

Minule näiteks meenuvad read, millele eri hetkedel sattunud olen. „... ma ei armasta sind kogu aeg, ma ei armasta sind tavaliselt, ma ei armasta sind unustuseni, ma ei armasta sind magusalt, ma ei armasta sind prügi välja viies, ma ei armasta sind nii – vaid üha rohkem,” kirjutas kunagi Veiko Tubin. „... ja kallistada hommikuni ja küsida küsimusi, millele pole võimalik vastata, ja nuusutada su kaela ja sülitada öösel oma suust välja su juukseid ja sügada su selga just sellest kohast, mis tegelikult ei sügele…” kirjutas üks anonüümseks jäänud autor. Nii et minu jaoks puhtsubjektiivselt ei toimu see lavastus ainult laval ja sel hetkel, vaid ajab juured märksa kaugemale.

Üks lavastuse võimsamaid hetki on stseen hirmust. Markus Luige kehastatud tegelase õud võistleb vaat et filmiajaloo kõige meeldejäävamate stseenidega. See on jällegi ühe tegelase mikromaailm. Väljaspool tema enese mõistuse sügavikke ei varitse teda miski, ent ometi uhub see üle kõigest muust, vangistab ta omaenese pähe – või siis lavastuses läbipaistvasse kasti. Olgu, õigupoolest ma ei taha ega saa seda stseeni ümber jutustada, ent mulle tundub, et see on lava-, valgus- ja helikujunduse (vastavalt Kristjan Suits, Triin Suvi, Hendrik Kaljujärv) võimaluste jõudemonstratsioon. Draamateatri suur lava on selles lavastuses täis värve, valgusmänge ja hüpnotiseerivat visuaali.

Lavastuse täiskomplekt ühes ruumiga, kuhu see paigutub, tekitab ühe veidra aga. Sellise, mida süvendas mulje, kui nägin pärast „lifti” etendust ümberringi hämmingus nägusid. Selle aga taga on nii tavapärasest dramaturgiast eristuv tekst kui ka võimas vaatemäng, mis jääb klassikalisest kaugele. Draamateatri suur saal kannab endas tähenduskihte, ootusi, millesse Kersti Heinloo tunniajane noortelavastus – sündmustest samal ajal vaene ja tulvil – sobib umbes sama hästi nagu hüljes kontskingadesse.