Newsletter

Stay informed on our latest news!

„Armastus Krimmis“ – intelligent ajasilmuses (postimees.ru)

23.02.2019

Maria Klenskaja tõlge:

„ARMASTUS KRIMMIS“ – INTELLIGENT AJASILMUSES
Boris Tuch

Eesti Draamateatris esietendus Sławomir Mrożeki näidend „Armastus Krimmis“. Suur Poola dramaturg püüdis 1993. aastal vaadata, kuidas aeg on käitunud Tšehhovi müüdiga ja Tšehhovi kangelastega, kandes nad hubasest 20. sajandi algusest Suure Terrori epohhi ja seejärel 1990. aastate rõõmsasse fantasmagooriasse.

 Absurd on vene avastus

Meie jaoks ja vist ka lavastaja Hendrik Toompere jaoks on tähtis, et Mrożeki nägemus Tšehhovi dramaturgiast näib teistsugune. Läänes mõistetakse teda üldse teravdatult. Tuntud reegel – et laval inimesed söövad, joovad teed, aga samal ajal saatused purunevad – viib otseselt absurditeatrisse. Tšehhovi tegelased teevad kõike, mida tahes, ainult mitte seda ainsat vajalikku, mis võiks neid päästa. See oli realistlik maailmanägemine 20. sajandi alguse Venemaast. Inimesed elasid ja käitusid just nii. Lääneliku ratsionaalse maailma jaoks see on ükskõik mis, ainult mitte reaalsus, ja kindlasti on see grotesk ja absurd.

Euroopa absurdidramaturgia kasvab välja Tšehhovist. Neid juuri pole raske kõikjal leida. Kasvõi Ionesco „Meeletus kahele“ – ümberringi lastakse, paugutatakse, veri voolab ojadena, aga abikaasad arutavad omavahel: kilpkonn ja tigu – on see üks ja seesama või on need kaks erinevat olevust? Kui mitte laskuda üksikasjadesse (sest siin nõuab maailmapilt mitte fototäpsust, vaid joonise täpsust), siis kuivalt kokku võttes – see on sama Tšehhov. Ja Mrożek sõelub Tšehhovi stilistikast välja selle absurdipotentsiaali, mis on sinna peidetud.

Siinkohal tuleb vist meelde tuletada, et absurditeater on üldiselt vene avastus, mis on tehtud ammu enne Tšehhovit. Võtame kasvõi näiteks Kuzma Prutkovi komöödia „Fantaasia“ või siis Vladimir Solovjovi müsteeriumi „Valge liilia“, mis šokeeris neid väheseid, kes seda 1880ndate alguses lugesid.  Prutkovi jätame rahule, aga müsteerium, omamoodi apokalüptiline sümbolism, kui nii võib öelda, on Mrożekile omane, see annab endast kolmandas vaatuses väga nõudlikult märku, kuid on aimatav nii esimeses kui ka teises vaatuses.

Ja Toompere tunnetab seda teravalt. Talle on üldse lähedane vene klassikalise kirjanduse müstika – kas avatud või varjatud, kuidas kellelgi. Ta on lavastanud Gogolit, Tšehhovit, Dostojeskist, kahel korral mänginud Bulgakovit „Meistri ja Margarita“ autorit kujutavates näidend-müütides. Mrożekile läheneb ta selle kogemusega ja kogemus töötab tema kasuks, kuigi lavastajale jääb probleem, kuidas hakkama saada Mrożeki poolt ette antud ja tundub, et mitte lõpuni selge ajakontseptsiooniga.

Kägardada maailm pihku

Kuidas seletada, mis toimub Mrożekil aja-ruumi kontiinumiga (vaat milline termin, kutsu kasvõi Einstein appi!). Kujutage endale ette pehmest ja hästi vormitavast materjalist tehtud risttahukat, nagu neljamõõtmelist maailmamudelit. Selle keskel me võime liikuda kolmes mõõtmes igas suunas, aga neljandas mõõtmes (aeg!) ainult minevikust tulevikku läbi oleviku. Ja siis me võtame selle asja ja kägardame peopesas kokku. Ja kõik nihkub. Kõik kägardub, ajatasandid hakkavad ronima üksteise peale ja tekib see fantasmagooria, mida Mrożek mõtles kolmandas vaatuses, kui muutub tõeliselt arusaamatuks, kuhu viib meid sündmuste ettemääratus (kuigi ka varem ei olnud see eriti selge!).

Toompere läheb Mrożekist ühes asjas väga kindlalt lahku. Mrożeki jaoks on kvaasi-tšehhovlikud tegelased, kes autori tahtel satuvad kõigepealt stalinistlikku, pärast Mrożeki jaoks kaasaegsesse ja meie jaoks tänapäeval ikkagi eelmisesse epohhi, ilmselt ainult vajalikud elemendid selles maailmas, mida poola dramaturg prepareerib, võtab koostisosadeks lahti ja pärast paneb kokku oma konstruktsiooni.

Aga lavastaja jaoks on nad – kord grotesksed, kord dramaatilised isikud, mõnda ta siiralt vihkab ja mõnele siiralt tunneb kaasa, ja kui Mrożekil on tegelased enam-vähem võrdsed, siis Toompere asetab otsustavalt oma kompositsiooni keskele Ivan Nikolajevitš Zahhedrõnski – esimese vaatuse Trigorini-sarnase iroonilise rafineeritud eluvaatleja (kuigi pärast näeme temas ka onu Vanja joonekesi), teises – saatuse tahtel kohaliku kunstide valitseja oblasti tasemel, ja kolmandas vaatuses segadusse aetud tormiliste 1990ndate aastatesse eksinud intelligent (Stalini epohhi ajal oli Ivan Nikolajevitš saadetud Siberisse metsa langetama, kuid sellest räägitakse muuseas).

Imeline aja „käitumine“ viib selleni, et mõned tegelased vananevad ja mõned jäävad sellisteks, nagu nad olid esimeses vaatuses. Zahhedrõnski on kogu etenduse vältel umbes 50-aastane. Mängib teda Mait Malmsten, näitleja, kes hämmastavalt täpselt ja sügavalt annab edasi tegelase maailmavaadet. Ja tema esituses muutub Zahhedrõnski 20. sajandi intelligendi (või isegi intelligentsi kui niisuguse) koondkujuks. Teekonnal, kus on palju enesepetmist, iseenda ja oma missiooni reetmist ja finaalis kibe nägijakssaamine.

Teisi etenduses tähtsaid tegelasi: Tatjana (Harriet Toompere), Lili Karlovna (Marta Laan), Tšeltsov (Raimo Pass) – „Tšehhovi vaatuses“ lihtrahva hulgast pärit kaupmees, „stalinistlikus vaatuses“ sanatooriumi abitööline, tema naist Matrjonat (Merle Palmiste) muudab aeg mitte ainult sisemiselt, vaid ka väliselt. Muutumatult groteskne näeb välja ainult Rudolf Rudolfovitš Wolf (Sulev Teppart) saksapäraste keerdus keiserlike vuntsidega.

Tšehhovlik müüt, bulgakovlik müüt

Esimeses vaatuses kulgeb tegevus tšehhovliku maailma perifeerias. Hetkiti meenutatakse õdesid Prozorove, kes lõpuks otsustasid Moskvasse sõita, Tšeltsovile tuleb telegramm kompanjonilt Lopahhinilt, kes teatab, et ostis kirsiaia. Aga võibolla vastupidi: nii aed Tuula kubermangus kui ka õed on selle maailma perifeerias, mis kuulub Tšehhovile, kuid mahutab endasse palju rohkemat, kui on tema näidendites? Aga see, et õed ikkagi otsustasid – see on esimene märguanne sellest, et maailmas on midagi nihkunud, muutunud.

Loomulikult see on pigem tšehhovlik müüt (see tähendab, meie ettekujutus Tšehhovi näidendite poeetikast), kui tšehhovlik maailm. Suhted on teravamad kui Tšehhovil. Kuid – ikka see meeletu energia raiskamine mõttetutele tegudele. Porutšik Šeikin (Markus Luik), kes meenutab millegi poolest Tusenbachi (ja kindlasti on teeninud koos Veršinini, Tusenbachi ja Soljonõiga) on armunud näitlejannasse Lili Karlovnasse, teeb talle abieluettepaneku – ja tundub kartvat, et ta annab nõusoleku, aga kui ta selle nõusoleku saab, siis – oo, argipäeva absurd! – lahkub kohe kaugesse garnisoni teenistusse, jättes näitlejanna imestama sellise ebaloogilise käitumise üle (siin ei lõhna enam Tšehhovi, vaid Gogoli „Naisevõtu“ Podkoljossini järele!).

Tundub, et esimese vaatuse sündmuste aeglane kulg tõmbab lavastaja lõksu: Toomperel (mida varem pole tema juures  märganud!) mõnikord tegevus närtsib, tundub venitatud. Võimalik, et lavastaja ohverdab millegi enda jaoks teisejärgulise, et saavutada efektset atraktsiooni, millega lõpeb esimene vaatus: pärast müra (mis meenutab lahti rebitud vagunit „Kirsiaias“?) ilmub lavale Lenin, keda mängib lavastaja ja kes on väga sarnane. Teda hoiatatakse: see ei ole „Aurora“ kogupauk, see tuleb hiljem. Iljitš istub ja sööb asjalikult moosi, oodates muutusi.

Mrożekil on kolm vaatust, kuid lavastuses on üks vaheaeg. Teine vaatus, ligikaudu 1920. aastate lõpp – 1930. aastate algus (ehk „Meistri ja Margarita“ aeg) on jaotatud kaheks. Pille Jänese lavakujunduse lahendus lubab muuta ühe kaotatud vaheaja esimese ja teise vaatuse vahel revolutsiooniliste muutuste pildiks (kasutades kaadreid filmist „Soomuslaev „Potjomkin““). Tšehhovlik müüt vahetub bulgakovliku müüdi vastu. Täpsemalt, see on vihje varajase Bulgakovi maailmale, kes on veel alles „Saatuslike munade“ ja „Djavoljaada“ autor, aga võibolla kogu sellele maailmale, mis groteskselt teravalt ja elamiseks täiesti kõlbmatuna ilmnes (autorite kavatsustest sõltumatult) ajakirja „Gudoi“ toimetuse geniaalse kirjanikeseltskonna töödes?

Sellesse maailma siseneb tüütult ja optimistlikult tegelane, kes meenutab Bulgakovi Ivan Bezdomnõid või Katajaevi Jemeljan Tšernozjomnõid, tahumatu proletariaadipoeet Ilja Zubatõi (Karmo Nigula). Imelik olevus, kuid taipab, mis ja milleks. Muuseas saab ka aru, et on vaja koputada enne, kui teine on sinu peale koputanud. Esimeses vaatuses mängib Karmo Nigula noort Petjat. Sõnadeta roll. Kolmandas on ta jälle Petja, kuid juba teine, kogenud, riietatud 1990. aastate malli kohases platnoi-šikis stiilis. Ja me võibolla ei eksi, kui näeme temas kaasaegset Petja Trofimovi teisikut, kes on vabanenud illusioonidest ja on ehitanud oma elu nõnda, et võib täie õigusega öelda: „Kogu Venemaa on meie aed.“ Nii et näitleja kehastab mõlemal juhul uusi elu peremehi, teravate hammaste ja hundiisuga noori kiskjaid.  

Kuna teine vaatus on jaotatud kaheks, siis üleminek 1930. aastatest 1990-ndatesse toimub vaataja silme all. Lenin ei kao lavastusest kuhugi (Mrožekil ta ilmub ainult korra), kuid kuidas seletada tema olemasolu laval? Aga mis siis, kui lavastaja jaoks ta ongi see dramaturg, kes surus oma käte vahel kokku endise hubase maailma ja hävitas kõik, ja jäi ka ise nihestatud ja moonutatud aegruumi. Nii hävitaja kui ka ohver. Võimalik, et lavastaja kontseptsioonis on ta vastutav mitte ainult 1930. aastate õuduse eest, vaid ka 1990-ndate kaose eest? Ja kõige järgneva eest?

Kaos ja müstika

Kui Mrożeki kahe vaatuse lavastusliku lahenduse suhtes on küsimusi (näiteks teises vaatuses osutuvad mittevajalikuks  Shakespeare’i episoodid Zahhedrõnski kujutluses), siis müstiline viimane vaatus on tehtud võimsalt ja hirmuäratavalt. Muutub värvigamma, päikselise Krimmi asemel on mustvalge graafika kummaliste korallidega esiplaanil ja selles pimeduses ujuvad meie silme all apokalüptilised kujundid: suur peata ratsanik, õhus heljuv hirmus mungapea, Katariina Teine kui kaotatud impeeriumi suursugususe sümbol.

Siin on kõik segamini aetud, kaasa arvatud muusikaline partituur. tatu „Nas ne dagonjat“ vaheldub „Varjaagiga“, aeg on lõplikult kontrolli alt väljunud ja loob kõike, mis pähe tuleb.

Hiiglaslik Päästja Kristuse katedraali pilt täidab lava ja seejärel kaob aeglaselt täielikult pimedusse.

Mis edasi? Lülitage kujutlusvõime sisse.

postimees.ru, 23.03.2019