Newsletter

Stay informed on our latest news!

Armu and lähisuhete põrgus (PM)

02.03.2017

ARMU AND LÄHISUHETE PÕRGUS
Pille-Riin Purje

Henrik: „Need kuud siin sinuga on olnud – pühakiri ütleb „armu and“. See tähendab minule, mitte sinule.“

Ingmar Bergman pole iial olnud mu lemmikrežissöör. Pole tõenäoline, et kunagi üllitaksin raamatu Bergmani passioonidest. Seda suurem oli „Sarabandi“ esietendusel avastamisrõõm, et Peeter Raudsepa lavastus ei libastu Bergmani puhul ju ootuspärasesse änginautimisse, inimsuhete patoloogiasse. 

Mulle ei meenu, et Bergmani tegelased teatripubliku nii vabastavalt naerma oleksid ajanud, et lavaõhustikku imbuks nii tõhus annus elukomöödiat. Ja komöödia ei tähenda siin midagi kergekaalulist ega pealiskaudset, vastuoksa, suutlikkus iseenda üle naerda on vaimse tervise tähis. 

Ka ei kaasne naeruga tegelaste jõuliste ja dramaatiliste sisemaailmade kompromislik pehmendamine, lavastus on kõigi nelja tegelase suhtes armutult läbinägev, skalpellteravate hinge lahtilõigetega. Aga näitlejate kvartett on sedavõrd tundlikult häälestunud, et võib endale lubada kontraste, süüvivat läbielamist koos muigava kõrvalpilguga. Bergmani dialoogid mõjuvad ootamatult värskendavalt, kuna tegelased küsivad üksteiselt keerutamata põhiküsimusi: tekkis mõte, et sedalaadi äärmuslikult kontsentreeritud suhtlemist, silmavaatavat ja maske kõrvale heitvat (enese)analüüsi nüüdisajas ei kohtagi.

Martin Veinmann ja Kersti Kreismann mängisid Bergmani „Stseene ühest abielust“ Peeter Raudsepa lavastuses 20 aastat tagasi. „Sarabandis“ pole Johan ja Marianne näinud teineteist 32 aastat, aga kohtuvad nagu elupõlised abikaasad. Veinmann ja Kreismann ongi sedavõrd orgaanilised lavapartnerid, et ei teki vähimatki kahtlust nende kokkulaulatatuses. Martin Veinmanni päralt on lavastuse julgeimad, nauditavalt ekstsentrilised koomikasööstud: alates Johani virgumiskarjest ja lamamistoolist üles ukerdamisest ning lõpetades valges öösärgis ringituiamise ja vaimustavalt abitute, samas uhkete ja pilklike ängimöiretega.

Veinmann pole ammu olnud nii totaalselt mängulustiline kui 86-aastase Johani osas, hall patriarhihabe ühtaegu suursugune ja ulakas, suu jultunult ja vintskelt viltukiskuv, pruunid silmad pillutamas kuratlikke sädemeid. Sardooniliselt tõdeb Johan, et on elanud mõnusalt närust elu; Marianne nimetab meest peaaegu abitult kenaks ja liigutavaks inimeseks. Õigus on mõlemal.

Kersti Kreismanni Marianne on rahunenult tark ja läbinägelik naine, hea jurist, kes küsib õigel ajal õigeid küsimusi ja aitab ligimestel selgust leida. Seejuures on Marianne hingeline ja emotsionaalne, tema vaatlemisi loo raamjutustajana on väga huvitav vaadelda. Veinmann ja Kreismann mängivad kütkestavalt vananemise talumatut kergust, iseendaga äraleppimise võimalust. Lohutust ja halastust.

Komplitseeritud hingeilmaga, ammendamatu arenguvaru ja saladusega roll on usaldatud Ester Kuntule – Johani pojatütar Karin, kes pärast ema surma sattunud oma isa ja vanaisa manipulatsioonide võitlusväljale. Karini ja Marianne kohtumine on mõlema jaoks oluline, edasist elutunnetust määrav. Ester Kuntu mängib tundliku intensiivsusega Karini hingelist segadust koos trotsliku elujulgusega, noore inimese alasti ebakindlust ja vaistlikult selgeid diagnoose. Õnnelik tööprotsess noorele näitlejale, koosmängus meistritega.

Karin on hingeilmalt täiskasvanum kui tema isa Henrik – selle tegelase puhul näib võltsnootidesse libastumise oht suurim, Henriku suhetes nii tütre kui isaga on bergmanlik patoloogilisus puuteulatuses, aga Jaan Rekkor loomulikult ei lase sel sündida. Rekkor on just see näitleja, kes psühholoogilist peentööd januneb, ta liigub väikese saali mõõtkava kirurgi ökonoomsusega. Henriku rollis paeluvad ülinapid üleminekud enesehaletsusest illusioonitusse eneseanalüüsi, rabavalt rafineeritud on Henriku õelusesööst kirikustseenis.

Lilja Blumenfeld on lava kujundanud valgete laudseintega kõleruumiks, jäädes truuks oma viimase aja lemmikvõttele, lastes lavameestel teostada aeglustavaid pildivahetusi – siin pakub pikkade meeste ja madalate luukide koosmõju põrgutaju. Kõige meeleolukamalt mõjub kirikupilt, ainus kord ülal kõrgemal paotunud luuk, millest hoovav prožektorivalgus jääb kalgiks. Kuigi muusikat ja oma sisemust kuulatava Marianne silmades on ka heledam valgus.

Lõpetuseks mullast võetud mustast deemonist ehk tantsuetteastetest. Tantsiva naise esmailmumine on efektne, kummatigi muutub ta peagi illustratiivseks. Mitte et Rene Nõmmiku koreograafiale või Tiina Olleski saatuslikule plastilisusele midagi annaks ette heita, aga draamanäitlejad mängivad sisimad deemonid nõnda suveräänselt nähtavaks, et tantsuteatri kaasamine muundub moevõtteks, tekitab mulje, nagu ei usaldakski lavastaja oma näitlejaid jäägitult – aga see väide on Peeter Raudsepa „Sarabandi“ puhul absoluutselt väär. Tegu on stiilipuhta, mänguerksa, elusa näitlejateatriga ja esietendus alles kirgliku teekonna algus.

Postimees, 02.03.2017