Newsletter

Stay informed on our latest news!

Helevalge lagi on meie nukumajal (PM)

HELEVALGE LAGI ON MEIE NUKUMAJAL
Pille-Riin Purje

 Nii tihe lavastus, et seda ühe korraga juba ära ei vaata.

- Vaimu- ja väljenduslaadilt hämmastavalt Ibseni-truu.
- Nurkadesse saab varjuda, aga silmavaatamise valust ei pääse keegi.
- «Ma olen nagu merehädaline laevavrakil.»

Eesti Draamateatri mängukavva ilmus teatrikuul kaks Henrik Ibsenist tõukuvat tõlgendust: 23. märtsil Kerttu Moppeli lavaversioon «Rahvavaenlane», 29. märtsil ameerika näitekirjaniku Lucas Hnathi «Nukumaja, osa 2» (2017) Mehis Pihla lavastuses. Kaks ülivastandlikku teatrinähtust. Ainsaks ühisosaks vastik kirbe suitsulõhn, justkui oleks ükspuha, kas suitsetab seltskond Tomas Stockmanni kodus või Nora Helmer mehekodu ukselävel.

«Nukumaja, osa 2» ei ole noore lavastaja Mehis Pihla esimene Ibseni-mäng. Ibsen sobib Pihlale. 2017 esietendus Vanemuises «Hedda Gabler» Brian Frieli tundlikus töötluses. Ka Lucas Hnathi näidend on vaimu- ja väljenduslaadilt hämmastavalt Ibseni-truu. Üks stiilihälve riivas kõrva: paar tühist vägisõna vana lapsehoidja Anne-Marie huulil mõjusid Mari Lille isepäiselt trotslikus ja mõru huumorivarjundiga rollis kohmetult, pealesunnituna.* Ei tea, kas selle saaks ajada tõlkija Triin Taela kraesse, inglise ja eriti ameerika sõnapruuk on tiba teist masti kui meie emakeel. Kahtlustan, et idee poolest on Anne-Marie kasimata suu osatav peegeldus Nora kunagisele kangele tahtmisele öelda Torvaldi kuuldes kuradi kurat.

«Nukumaja, osa 2» on lavastus, mida ainsa korraga ära ei vaata, kus näitlejate pinev mäng tulvil pooltoone, allhoovusi, ütlematajätmisi. Oleks põrgulikult ahvatlev interpreteerida iga lauset, žesti, pausi. Kütkestav tabada paralleele «Nukumajaga»: kui AnneMarie korjab üles Nora rohelised sametkingad ja lööb need kontsapidi kokku, meenub saatuslik tarantella.

Pihla lavastus on haaravalt kitsi ja laetud, saladusi hoidev ja reetev, iga roll põhjatu kui kuristik. Kristjan Suitsu stsenograafia annab halastamatusemõõtme osalistele ja publikule: laest hoovav pimestav heledus lööb korraks silmad ja hinge kinni. Valge nurgeline nukumaja, nurkadesse saab varjuda, aga silmavaatamise valust ei pääse keegi.

Üksainus tool muudab põrandal istumise ainumõeldavaks ebakonventsionaalsuseks. Just nii, demonstratiivselt ja uhkelt, Kersti Heinloo Nora istubki. Lauli Otsar Nora tütre Emmyna, kes emaga sarnasem, kui on valmis endale tunnistama, istub põrandale ema eeskujul, küllap esimest korda pärast Nora lahkumist. Jaan Rekkori kammitsetud Torvald Helmeri puhul näib põrandal istumine mõeldamatu, vähemasti ligimeste nähes, aga teda on raske kujutleda isegi spontaanselt kutsikat silitamas. Mõrad Torvaldi eneseväärikuses läbistavad Rekkori rolli mõjusalt.

Viimne kui detail lavaruumis on läbi mõeldud: kuusk ukse taga oleks nagu Nora lahkumisõhtust kummitama jäänud jõulupuu; Nora käekoti sisu on silmatorkavalt mehelik; Helmeri lauba­arm muudab mehe pihtimuse kolju raksatusest iroonilis-pateetiliseks. Aga tähtis on psühholoogiline suheterežii, mis ei jäta kahtlust tegelaste kvarteti tihkes ühteseotuses mineviku kaudu. Igast pilgust kumab läbi jõuluõhtu viisteist aastat tagasi. Nora ja Helmeri stseenides miilab üle- ja mööda­elatud, aga lõpuni läbielamata abielu pinge. Manipuleerimise jahedat vilumust, kaitsetusega segiläbi, aimub nii Emmys kui Anne-Maries – Helmeri koolitus koosmõjus Nora varjuga...

Ibsenlik on Nora raamatute kirjutamise teema, muuseas tekib seosesild Hedda Gableriga, hävitamas Eilert Løvborgi käsikirja. Kummalise painemustrina kordub nukukodus abinõuvalik oma au päästmiseks. Viisteist aastat hiljem näevad Nora ja Torvald küll selgemini läbi omaenese käitumismotiive, iseküsimus, mida ja kuhumaani kumbki enesele tunnistab.

Hnathi tekstis kuulutab Nora enesekindlalt elu muutumist 20–30 aasta pärast. Tšehhovi tegelaste vaade tulevikku on avaram, kui nad filosofeerivad ja unistavad. Nora konkreetsus paneb arvutama: Ibsen kirjutas «Nukumaja» 1879, olgu see Nora kodunt lahkumise aeg, seega toimub «Nukumaja, osa 2» aastal 1894, liidame 20–30 – saame aastad 1914–1924. Tõesti, maailm muutub suuresti. Kas ka inimese üksindus?

«Ma olen nagu merehädaline laevavrakil,» pihtis «Nukumajas» Kristine. Kertu Moppeli «Rahvavaenlane» näitab lohutut laevavrakki, pole enam vahet, kas merehädas olla üksi või koos perega. «Nukumaja, osa 2» on täiskasvanud inimsuhete vaatlus täisvalguses, mis mõistagi ei välista täiskasvanute lapsikust ega isekust. Nora lahkub taas. Valgus kustub kompromissitult nagu süttiski. Aga üürikesel pimeduseviivul, Ibseni elutarga pessimismi toel, on antud aeg endaga tõtt vaadata.

*Vägisõnad («Fuck you, Nora. Fuck you.») vana lapsehoidja suust on autori ilmselge šokeerimis- ja võõritussoov, tegemist pole tõlkija või lavastaja lisandusega. (Toimetaja märkus.)

Postimees, 02.04.2019