Newsletter

Stay informed on our latest news!

Kaks käiku Florian Zellerit õhtusöögiks (EPL)

31.10.2018

KAKS KÄIKU FLORIAN ZELLERIT ÕHTUSÖÖGIKS
Keiu Virro

Päevase vahega etendunud Zelleri näidendid „Tunnike rahu” ja „Mineku eel” olid nagu suupiste ja pearoog.

Florian Zeller ei ole põhjuseta üks praeguse aja tuntumaid näitekirjanikke. Viimati lavale tulnud näidendid kinnitavad tema võimekust eri žanrides. Robert Annuse lavastatud „Tunnike rahu” kui klassikaline farss on kergem ja lõbusam lugu, ehkki kergus on kohati vaid näiline. Hendrik Toompere lavastatud „Mineku eel” viib aga keerulisematesse ja unenäolisematesse labürintidesse.

Kui minu nädalavahetus teatris olnuks õhtueine, siis sobinuks Annuse lavastus üsna kenasti meeldivaks eelroaks. Lavastus keerleb pereisa Micheli ümber, kes on leidnud kauaigatsetud džässiplaadi ja vajab selle kuulamiseks tunnikest rahu. Seda tundi ei ole kodus aga kusagilt võtta, sest tema saabumisega algab korralik ustekomöödia, milles jagub suhtekolmnurki ja situtatsioonikoomikat. Muide, tänuväärsel kombel ei ole kunstnik Eugen Tamberg lavale paigutanud ühtki nähtavat ust.

Zeller on näidendi üles ehitanud komöödiaklišeedele, nii et korralik käeharjutus nii kirjanikule kui hiljem ka lavastajatele. Nii pole üllatus, et eelkõige jagub lavastuses mugavaid keskklassi perekondi puudutavaid armukolmnurki. Mõistagi ähvardab neid alaliselt avalikuks tulemine. Näitlejad eesotsas keskset abielupaari kehastavate Taavi Teplenkovi ja Hilje Mureliga esitavad rolle definitsiooni „tuntud headuses” vääriliselt. Publikut naerutatakse ja esietenduse ajal õnnestus näitlejatel kohati isegi üksteist naerma ajada.

Teplenkovi kehastatud perepea on klassikaline isane, kes tunnetest suuremat rääkida ei soovi ja kelle sügavaimad tunded ongi õigupoolest seotud juba nimetatud džässiplaadiga. Viimase pealkiri on, oh üllatust, „Me, myself and I”. Murel mängib abikaasat, kes tunneb jällegi pidevalt ja hästi palju. Ehkki alati pole ta isegi kindel, mida just. Vaadates muhelesin üksjagu, pärast etendust jäin aga mõtlema, kui eluliselt traagilisena mõjub kogu selle naerutava jandi taust. Peategelane on objektiivselt võttes tõbras, kes ei hooli ühestki inimesest ja kes valetades ei tunne mingisuguseid süümepiinu. Ainus mure: kuidas takistada neid, kellel neid piinu juhtumisi olema satub. Ja naine: tema endalegi sõnastamatu tunnetevoo taga on selge intuitsioon, et midagi on justkui väga valesti. Niipidi vaadates ei ole tegemist enam mitte humoorika naisestereotüübiga, vaid üsna nukralt elulise looga. Või mis?

50 aastat koos

Linnateatris laupäeval esietendunud „Mineku eel” on hoopis teist tüüpi lugu. Ehkki siingi jagub hetki, kus muiata, pakub see eelkõige süvenemist unenäolisse, paralleelseid võimalikkusi täis maailma, mille keskmes on viiskümmend aastat koos veetnud vanapaar. Paberil tingimata mitte kõige tõmbavam teema, ent Zelleri kirjutatuna ja Toompere lavastatuna on lugu teine. Tegelased tunduvad küllap tuttavlikud neile, kes on näinud Theatrumi „Isa” (lavastaja Maria Peterson), samuti Zelleri näidendil põhinevat lavastust. „Isa” keskmes on süveneva dementsuse tõttu üsna ähmasemas ja veidramas maailmas elav André. Lavastusest tunduvad tuttavlikud ka tema tütred Anne ja Élise, kellest viimane ilmub „Isas” vaid dialoogis (nii nagu Anne abikaasa Pierre lavastuses „Mineku eel”). Ent sellegipoolest ei ole see mingi järjejutt. Tegevus võib toimuda küll samas Zelleri loodud universumis, ent hoolimata samadest nimedest ei ole ole need üks ühele samad elud.

Üle lauanõude heidetud lina meenutab ühel hetkel aga kahtlaselt kirstu.

Jaanus Laagrikülli loodud imeilus lavaruum tekitab samasuguse unenäolise tunde nagu sündmusedki. Lavastuse alguses vaatavad isa ja tütar aknast välja. Öösel on õues olnud torm. Ent see, mis peaks olema justkui aken vaatega õue, meenutab hoopis kasvuhoone seina, mille tagant paistab taimede meri. Märgilisusega pole siin koonerdatud. Kui kujunduses paistab kas õitsev kevad või teinekord hoopis jõuline torm, siis laval toimuvate sündmuste keskmes on, vastupidi, hääbuvad või ehk juba hääbunud elud. Kes täpselt teab. Üle lauanõude heidetud lina meenutab ühel hetkel aga kahtlaselt kirstu.

Kas mees igatseb taga siitilmast lahkunud kaasat, kellega koos on möödunud suurem osa tema elust? Või on maha jäänud hoopis naine, kes oma mehele lubas, et teda üksi ei jäta? Mälestused või hääbuv mälu, reaalsus või unenäod. Näilise sündmuste vähesuse taga on lavastusse põimitud pea terve eluaja jagu emotsioone. See on delikaatne armastuslugu või ehk ka lugu peaaegu talumatult valusast puudumise tundest.

Andrus Vaarik kehastab Andréd. Tema igapäevane elu üksi on vähemasti menüü poolest lihtne. Lõputult kuivikuid igaks söögikorraks. Ka siis, kui ta täpselt ei mäleta, kas on aeg hommiku-, lõuna- või õhtusöögiks. Anne Reemanni energiliselt asjatav ja alaliselt söögikorraks ettevalmistusi tegev Madeleine on see pusletükk, milleta elamise ja mälestuseks olemise vahepeal hõljuv André kuidagi toime ei paista tulevat.

André igapäevane elu üksi on vähemasti menüü poolest lihtne. Lõputult kuivikuid igaks söögikorraks.

Teate ju lugusid vanapaaridest, kellest üks lahkub ja teinegi pärast seda enam kuigi pikalt vastu ei pea? André ja Madeleine oleks justkui selline üksus. Sellest hoolimata jääb kumama võimalus, et ehk on kõikide aastakümnete jooksul kogunenud ka saladusi. Nende endale (või oma päevikutesse) hoidmise õiguse on kirjanikust André aga ise võtnud.

Samuti täiendavad teineteist kaks tütart. Anne, keda kehastab Elisabet Reinsalu, mõtleb pidevalt lahendustele ja küllap püüab ka oma vanemaid lahti muukida. Sandra Uusbergi Élise on aga pigem kohusetundest vanematekoju naasev tütar, kes sama kiiresti tagasi muu elu juurde põgenemist ihkab.

Hirmutavad muutused

Loos peituvad küsimused on kogu metafüüsilise atmosfääri keskel aga kainestavalt universaalsed ja argised. Mida teha, kui vanemad on saanud nii vanaks, et ei suuda enam omaette toime tulla, ent iga muutus tundub neis väljakujunenud rutiinidega eludes liiga suur ja hirmutav? Mida teha, kui vanaks jäänud vanemad ise seda olukorda ei tunnista? Mida tähendab see täiskasvanud lastele, kes peavad otsima parimat lahendust, isegi kui see tähendab hooldekodu? Ja kui palju süümepiinu see kaasa toob, sest põhjendatud või ei, kõik variandid mõjuvad mingil hetkel ikkagi hoolimatusena oma vanemate vastu?

Selgete vastusteta maailm ei võimalda matemaatilisi tehteid, kus sündmusi üksteise otsa lisades selguks lõpuks lahendus. Vaataja paneb toimuvat muudkui üha uuesti tükkidest kokku. Tervikut sellest saada ei pruugigi. Ja ometi on siin pidevalt olemas samavõrd realistlik ja pea universaalselt suhestutav tasand, mille näitlejad naha vahele pugevaks mängivad.

Eesti Päevaleht, 31.10.2018