Newsletter

Stay informed on our latest news!

Kelle selja taga on rahvas? (PM)

KELLE SELJA TAGA ON RAHVAS?
Madis Kolk

Tänapäeval tehtava teatri puhul ei ole asjakohane küsimus, kas näidendit on ka kaasajastatud. Võib vaadelda esteetikat ja näitlejate tehnilisi võtteid ning hinnata nende uudsust, aga kui lavastaja Kertu Moppel on võtnud ette just Ibseni «Rahvavaenlase», toonud selle lavale Eesti Draamateatris, aimates ette ka sihtgruppi, siis see ongi juba kaasajastamine – alusmaterjali toomine minevikust (või ka tulevikust) tänasesse päeva. Seda on Moppel teinud.

Mõnele vaatajale võib «Rahvavaenlase» teema tunduda vana üle kordamisena, teine suudab ikka veel üllatuda ja imestada, et miks me, inimesed, küll sellised oleme. Olles küll ühiskonnakriitiline, lausa poliitiline, on Ibseni «Rahvavaenlane» on ennekõike siiski filosoofiline teos, ja hea filosoofia on ajatu. Teater seda ei ole, teater on kaduv kunst kõige oma uuenduslikkusega. Filosoofia toob kogu aeg esile ajatut, teater võiks tuua uut. Näidendi põhiteemaks on tõde ja moraal ning konflikti puhub lõkkele enamuse võim ja grupisisene võimatus kritiseerida moraalselt lubamatuid tegevusi.

Olukorras, kus iga üksikisik määrab grupi käitumise, ei ole moraal enam indiviidi küsimus. Linnapea Teresa Stockmann on moraalses mõttes halb inimene, aga persoonina väga võluv. Peale selle, et Anne Türnpud võib niisuguses rollis ja teatriesteetikas laval näha üliharva, kannab tema Teresa lavastuse kontseptsiooni ülitäpselt.

Muidugi reageerib ka Moppel päevapoliitikale ning koputab üksikisiku südametunnistusele, kuid tema tegelased – olgugi psühholoogiliselt meisterlikult mängitud – ei ole sõna otseses mõttes psühholoogilise teatri kangelased, kellele kaasa tunda ja kelle käitumismotiive mõista püüda. Erinevalt näiteks Andres Noormetsa üheksa aastat tagasi Ugalas lavastatud «Stockmannidest» (muide, meenutagem, et kui Moppeli «Rahvavaenlase» vahetu ühiskondlik taust on praegused kirgi kütvad koalitsioonikõnelused, siis päev enne «Stockmannide» esietendust toimus Saku suurhallis tollast poliitilist märgisüsteemi dekodeerinud NO99 «Ühtne Eesti»), kus nii Aarne Soro doktor kui Arvi Mägi linnapea olid võrdlemisi sümpaatsed inimesed, kummalgi oma usk ja vastutus, mille kaudu püüdis lavastus aktiveerida vaataja isiklikke eetilisi valikuid, kannavad Moppeli lavastuse mõlemad vastasleerid inimloomuse justkui kaasasündinud halbust. Headust kui sellist esindavad lavastuses ehk vaid tegelased, kelle valikuvabadus ongi piiratud, nagu mundrikandjana käsuliine austav kapten Horster (Lauri Kaldoja) ja nõrganärvilisteks ning mõneti lihtsameelseteks, «vaimust vaeseiks» lavastatud Stockmanni abikaasa (Inga Salurand) ja lapsed (Liisa Saaremäel ja Markus Truup). Tegelased, kes saanud ühiskondlikele võimupositsioonidele, sh doktor Stockmann (Ivo Uukkivi) ise, on aga igaüks erineval viisil juba justkui lootusetu moraalse puudega. Kusjuures kui kõigil teistel on midagi kaalul ja paljastuda saab vähemalt nende vääritu pale, siis kõige paremini puutumatuks jääb lavastuses kogu kurja tõeline juur, loodust reostav tööstur Morten Kiil (Tõnu Kark).

Ajakirjandus osutub manipuleeritavaks, moraalituks. Doktor püüab säilitada oma isiklikke eetilisi tõekspidamisi, püüab neid paigutada ka teistele. Kuid kuulutades tõde ja protesteerides kahjulike tegevuste vastu, langeb ta üldise põlguse objektiks ning jääb grupist välja. Tõde ohustab alati kellegi rahakotti ja positsiooni. Mida saab siis üksi jäänud doktor oma kõrgete eetiliste normidega peale hakata?

Miks see kõik alati nii läheb, on lavastuse kaudu hästi jälgitav. Põhjuseks on taas kasu, ja isegi mitte niivõrd kasu saamine kui tõe kasutamine. Tõega ei saa midagi peale hakata, tõde ei saa kasutada nii nagu popkultuuri (mille peamine omadus on kasutatavus, pannes näiteks lemmiklaulja plakati või tema stiilis riided selga). Moraalselt õiged otsused osutuvad päriselus võimatuks. Ehk on moraal – nii nagu kõik teisedki ideaalid – see, mida ei saagi siia maailma tuua, see saab olla vaid meie hinges. Tegutsema hakates rikub inimene kõik ära.

Võim, olgu demokraatlik või monarhiline, on juba oma olemuselt halb. Võimulolijad ei saa jätta oma võimu kasutamata. Seda saab teha paremini või halvemini, aga võimu taotledes või võimul olles pole võimalik võimu mitte kasutada. Põhimõtteliselt saad olla vaid sümpaatsem või vähem sümpaatne moraalne värdjas. Siit ka lavastuse konflikt ja filosoofiline põhiteema.

Doktor jääb üksi, sest ka siiras ei saa osavamalt olla, ka siirust ei saa millegi jaoks kasutada, sest siis kaob siirus ära. Eetiline inimene jääb alati üksi, kui ta tahab kinni pidada eetilistest väärtustest. Tuues «Rahvavaenlase» Eesti tänapäeva, on selge, et enne valimisi võivad parteid, ühtmoodi nii sotsiaaldemokraadid, EKRE kui rohelised, rääkida kõrgetest moraalsetest väärtustest, võimul olles tuleb aga kompromisse teha just väärtustes. Võim on eesmärgistatud tegevus, siin pole moraalil kohta.

Kui Andrus Vaarik kandideeris sotsiaaldemokraatide nimekirjas, ütles ta otsekoheselt välja, et valituks saades ei lähe ta tegelikult riigikokku. Väga aus inimene. Ütles ausalt välja, et valija on loll, ja naeruvääristas poliitilist süsteemi. Samasugust esteetilist võtet kasutas ka Moppel, pannes tegelased oma tõde kuulutama otse publikusse. Või siis veel kavalamalt, seljaga vaatajate poole, öeldes, et minu selja taga on rahvas… Ja küllaltki räigelt ütles ka kibestunud doktor välja, et see rahvas on loll rahvas, sest moraalsete värdjate kogukonnas kuulutatakse idioodiks just see, kellel on kõige rohkem õigus.

Postimees, 01.04.2019