Newsletter

Stay informed on our latest news!

Subtiitritega sõjaootus (PM)

SUBTIITRITEGA SÕJAOOTUS
Madis Kolk

 Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse näidend räägib 1914. aasta keskpaigast, mil Eestis kogus õhku äikese-eelset elektrit põuane suvi, Euroopas aga pinged, mis vallandasid Esimese maailmasõja. Kui esitada küsimus Priit Pedajase värske lavastuse poliitilise ja esteetilise sõnumi kohta, tekib muidugi kiusatus hakata tänase päeva poliitilisi pingeid ja ohuaimusi 105 aasta tagustega võrdlema.

See aga, et Pedajas ei ole seda kuidagi eriliselt fookusse tõstnud, ei tähenda, et ta hoiduks poliitilisest hoiakust, vaid lihtsalt näidend ise ei ole selleks kirjutatud. Kuigi jah, hea tekst võimaldab endasse erinevaid maailmu sisse lugeda: meenub, et Ingo Normeti 1993. aasta lavastuse puhul räägiti koguni sellest, et 1980ndatel kirjutatud näidend ennustanud Eesti taasiseseisvumist.

Kindlasti on võimalik öelda, et Esimese maailmasõja eelõhtu ennustas esimese Eesti Vabariigi sündi, aga küllap oleks selleks ka mõni sirgjoonelisem ja otsesem dramaturgiline ja lavaline võimalus.

Kompaktne ühiskonnamudel

Nii nagu ka oma varasemate Kõivu-lavastuste puhul – milles sõda on tihtipeale oluline mõjutaja, seniste sidususte katkestaja – lavastab Pedajas neid näidendeid n-ö seestpoolt väljapoole. Vastupidisel juhul vaataksime lavamaailma justkui eemalt: me juba teame, millised ajaloolised sündmused ümbritsesid Pekri talu elanikke, ja hakkame nende ning tegelaste reaktsioonide vahele tõmbama kausaalseid seoseid.

Sellisel juhul on lavastusel aga oht kujuneda lihtsalt publitsistlikuks poliitteatriks, mis ei ole muidugi iseenesest halb, kuid ei annaks edasi neid tajusid, millele näidendi autorid teatrivaste loonud on. Kõiv ja Lõhmus ei kirjutanud seda näidendit väidetavalt lava silmas pidades, kuid Pedajas on leidnud võtme tranformatsiooniks.

Pekri pererahvas eesotsas pidevalt lehte lugeva Papaga (Martin Veinmann) on justkui kompaktne ühiskonnamudel, mis peegeldab globaalseid protsesse, kuid see ei ole ratsionaalse tehte tulemus, hoiatuslavastus, mis ütleks, et ka nüüd võib samamoodi minna, kui me ajaloost ei õpi – ja ei õpigi ju –, pigem laseb ta tajuda just neid rütme, mis meie argielus, kasvõi hingamises ja kõnekasutuses näitavad, kuidas üht või teist sündmust oma elus vastu võtame. See ei toimu juba ette teada tagajärgede põhjenduste, vaid hüüatuste, kohatute naljade, ähvarduste, seletamatute sööstude jms kaudu.

Kui psüühiline seisund on habras, siis vaid väljastpoolt vaatleja saab märkida aruandesse tema toimimismustreid, leida neis loogikat, korduvusi ja seaduspärasusi. Selles olukorras viibija, olgu või tegelasena lavareaalsuses, ehitab oma tervikut üles ikkagi fragmentidest, tajupudemetest, olgu või väärpeegeldustest, mis sel hetkel tema reaalsuse moodustavad.

Keerulistes olukordades ei reageeri me agressorile-ärritajale ju sugugi mitte alati ohvri või võrdse vastasena, vaid asume kõikuma löönud tasakaalu taastama, vigastust või nõrkust kompenseerima.

Nii on Pedajase lavastuski pigem selline tajufragment, üks hetk eelnevast ja jätkuvast, mitte kontseptuaalselt suletud tervik. See ei ole lugu, mida peame seostama praeguste poliitiliste olukordadega, see on lugu suhetest ja emotsioonidest mistahes teravates olukordades, kus ellujäämise tagab võibolla just argiolme ja rämehuumori rõhutamine.

Dialoogide sisu ja olemust annab hästi edasi näiteks üsna lavastuse algupoolel toimuv stseen, kus Papa loeb lehest sidusa uudisvoona nii viljaikaldusest kui Kolmikliidu ja Antandi moodustumisest, ning Mamma (Kaie Mihkelson) vastab: «Uni tüküss pääle. Ta põud aja inemise’ hulluss. Lää kaema, mis ta...» Või siis loeb Papa Ottiliele (Teele Pärn) ette uudist Austria-Ungari ultimaatumist Serbiale ning Riks (Karmo Nigula) hüüab õues: «Usut sa, ma lüü ta mõõgaga Mustiku mõlõmba’ sarvõ’ üte kõrraga maha’!»

Veinmanni ja Mihkelsoni dialoogis ning psühholoogilises hoiakus, kuidas nad seda edastavad, võib küll kohati aimata absurdihuumori elemente, kuid tegelikult ei ole see mingi taotluslikult nihestatud olmereaalsus, vaid täiesti adekvaatsed reaktsioonid infole, mille puhul ei ole meil kohest tõsikindlat vastust, kuidas sellega ümber käia.

Intensiivne tajuruum

Sellise sotsiaalse tajutasandi tõstavad maitsekalt karikatuurseks Peetso Saamo (Taavi Teplenkov) ja Juhani Liisa (Viire Valdma), samas näitab kuhjunud keeruliste eluvalikutega perepoeg Arnold (Tiit Sukk) selliste psühholoogiliste ümberlülituste kujunemismehhanismi: algne purjus tolatsemine hakkab – olgugi sarnast käitumisstruktuuri korrates – väljendama uusi teemasid ja meeleolusid.

Nii absurdiõhustikku kui ka ähvardavat ohutunnet sisendavad Friedrichi (Mait Malmsten) salapärased uitamised, samas kui ta ise, vahest sõjaoludest enim teadlikuna, vastab vastavasisulistele küsimustele pigem rahustavalt ja pingelist olukorda tasakaalustavalt. Lokaalne ja globaalne põimuvad sellistes hetkedes, mitte abstraktsetes tõdemustes selle kohta, kuidas võis end üks Põlvamaa talupere sõja eelõhtul tunda.

Kui Pedajase lavastatud Kõivu «filosoofinäidendites» – olgugi ka neis tegelaste fraaside kõrval sama olulisel kohal tajud, millest need sünnivad ja mida tekitavad – mõjuvad lavaaeg ja rütmid justkui sugestiivsete, meditatiivsete ja omamoodi väljavenitatutena, siis «Põua ja vihma» visuaalne ja auditiivne tajuruum on kontsentreeritud ja ka välises mõttes intensiivne.

Eestikeelsed subtiitrid on ühtaegu nii praktiline abivahend kui ka võõrituslik kujund, mis ei lase laval ja tegelaste sees ja ümber toimuvat võtta enesestmõistetavana. «Põuas ja vihmas» ei deklareerita lõpetatud lauseid ja tegevusi, sündmused ja reaktsioonid ei kasva välja lihtsalt tegelase «elatud elu slepist» (seda ju ka niikuinii), vaid rõhutatakse kõigi vahenditega, et neile, kes tegevuse keskmes – nii tegelastele kui publikule – mõjub ümbritsev keskkond alati sattumusliku ja ootamatuna, sõltumata mistahes hilisematest kommentaaridest.

Postimees, 08.05.2018