Newsletter

Stay informed on our latest news!

Tähtis on armastada ja surra õigel ajal (Sirp)

22.02.2019

TÄHTIS ON ARMASTADA JA SURRA ÕIGEL AJAL
Tauno Vahter

Eesti Draamateatris esietendunud Sławomir Mrożeki „Armastus Krimmis“ on väärt lavastus, ent algmaterjal ei luba sellel tõusta kõrgemale.

Hiljuti eesti keeles ilmunud Juhani Salokandle Tammsaare-biograafia esitlusel nenditi taas kord, et meie rahvakirjanik suri peaaegu täiusliku ajastusega. Mõni aasta veel ja vabalt oleks võinud juhtuda, et ka A. H. Tammsaare oleks mingil põhjusel langenud põlu alla ning tema teoseid oleks süüdistatud kulakumentaliteedi propageerimises või muus säärases, võib-olla oleks ta veel ise maha saanud mõne võimudele vastumeelse teose või sõnavõtuga.

Täpselt samasuguseid mõtteid võib mõelda ka Anton Tšehhovi kohta, kelle maine teekond sai otsa 1904. Vahet pole, kas kuulus „Ich sterbe“ („Ma suren“) on kõigest legend või mitte, Tšehhovil jäid nägemata nii 1905. aasta tormilised sündmused kui ka keisririigi lõplik langus. Teatrirevisionist võiks küsida, millised olnuks Tšehhovi teosed Nõukogude korra ajal või millised näiteks emigrandina Prantsusmaal elades? Arvestades Tšehhovi üht meelisteemat, pisikeste ja keskmiste ametnikunässide kujutamist, poleks ta ilmselt suutnud jätta ka uut korda nöökimata. Või oleks ta hoopis kirjutanud kõrges eas kümme eleegilist üha pikemat näidendit, mida ei esitataks ega mäletataks kaugeltki sama hästi kui esimesi? Puhas spekulatsioon.

Küllaltki originaalitruu. „Armastus Krimmis“ on Sławomir Mrożeki üks viimaseid ning ühtlasi tema kõige pikem näidend, mis pärineb aastast 1993. Mrożeki esimene näidend „Politsei“ valmis 1958. aastal, nii on näha tuttavat mustrit, kus autori hilisem looming kipub libisema üha pikemaks ja algsed kontsentreeritud teravad ideed venivad mõtlikumaks, hakkavad korduma ja kohati ka moraliseerima. Originaalis on tegu kolmevaatuselise näidendiga, millest Eesti Draamateatri lavastuses on kerge tihendamisega saanud kahevaatuseline. Seejuures pole originaaltekstist kuigi palju välja jäetud ning sisulisi muudatusi on minimaalselt.

„Armastust Krimmis” saab vaadata mitme nurga alt. Ülesehituselt on kolmes vaatuses loo keskmes Krimmis elavad tšehhovlikud tegelased kolmes eri ajas: aastatel 1910 ja 1928 ning 1990. aastate alguses. Kes tahab, näeb selles Vene keisririigi languse või Venemaa ajas muutumise kirjeldust, kummardust Tšehhovile või hoopis tema parodeerimist, segu Mrożekile tüüpilistest ühiskondlikest teemadest tema varasele loomingule omaste absurdielementidega ning lõppude lõpuks, veel kord ühte lugu armastuse võidutsemisest – või vähemasti kestmisest. Kolmes vaatuses lavastuse põhirõhk on kahel esimesel vaatusel ning kolmas (kõnealuses lavastuses pigem pikem stseen) on ebavõrdselt lühike – kuid see on nii juba näidendi originaaltekstis.

Õigupoolest tekkis ka seda lavastust vaadates taas küsimus, kui paljudes keeltes on üldse võimalik nii suures ulatuses Mrożekit lugeda kui eesti keeles. Väsimatu poola kirjanduse tõlkijast tööhobune Hendrik Lindepuu on viimase kolme aastaga Sławomir Mrożeki valitud teoseid avaldanud juba viie köite jagu (sh 23 näidendit), rääkimata muust poola kirjandusest. Nii avastasin endalegi ootamatult, et olen viimase aasta jooksul juba kolmanda poola näidendi etendusel, kuigi seejuures ei ole juhtunud vaatama näiteks mitte ühtegi uut soome või rootsi päritolu lavastust. Poola pole küll üksnes suur õunatootja ja rekajuhtide luupainaja, kuid see on siiski ilmne erandlik näide, kuidas ühe inimese aktiivsus muudab üldpilti.

Kummardus Tšehhovile või paroodia? Näidendi esimese vaatuse ülesehitus on ehe Tšehhov: meil on merevaatega uhke häärber, kus armastushulknurgas indleb hulk eksistentsiaalsete probleemidega ja/või armupiinades veidrapoolse nimega tegelasi. On tavapärane boheemlane (Zahhedrõnski – Mait Malmsten) ja sõjaväelane (Šejkin – Markus Luik), tegudeinimene-ratsionalist (Wolf – Sulev Teppart), unistavad noored naised (Tatjana ning Lili – Harriet Toompere ja Marta Laan) ning Firsi analoogid – teenijad (Tšeltsov ja Batuškova – Raimo Pass ja Maria Klenskaja). 1910. aastal oli Tšehhov juba kuus aastat surnud, kuid see on lähtepunkt, kui olukord on veel küllatki sarnane Tšehhovi näidendite üldise pildiga: argiste, kergelt koomiliste nüansside saatel kõlab pikemaid tiraade tihti üsna sisutühjadel teemadel.

Küllalt ruttu tekib kahtlus, et Mrożek hakkab Tšehhovit parodeerima, sest nii mõnedki neist eksistentsiaalsetest vaidlustest pole mitte niivõrd sügavamõttelised, kuivõrd õhu värelemine, näiteks episoodid „Ilma inimesteta ei ole inimene inimlik“ või „Ei saa vaadata korraga mägedele ja merele“. Mrożeki mrożeklikkus tuleb välja siis, kui järjest tilgutatakse viiteid nii „Kirsiaiale“, „Kolmele õele“ kui ka „Onu Vanjale“, seinal ripub täiesti põhjendamatut pauku ootav püss ja üle lava jalutab lavastaja kehastatud Lenin („Veel mitte, Vladimir Iljitš.“).

Need vihjed on siiski üsna kerged, küllap on Tšehhovi põhimotiivid kultuuripildis nii läbi imbunud, et ega kellelgi teki probleemi mõista, kes on äripartner Lopahhin ja millist rongi ootavad vaksalis kolm õde. Näitlejatest saab kiirelt kandvaks jõuks Malmsteni kehastatud Zahhedrõnski.

Juhul kui lavastuse ideeks valida „Mis oleks saanud, kui Tšehhov oleks elanud pärast revolutsiooni?“, siis on selle kõrghetk näidendi teine vaatus, mille sündmused peaksid autori kirjelduse järgi toimuma 1928. aastal. Seejuures väärib uude stseeni üleminekul esiletõstmist „Soomuslaev Potjomkini“ teemast võetud videokujundus. Teise vaatuse olupildike on endiselt võrdlemisi romantiline, formaalseks raamiks nõukogude võimu teenistusse astunud Zahhedrõnski ja varasemate teenijate uus roll. Kui esimese vaatuse puhul tõusid paremini esile meesrollid, siis teise vaatuse paremad rollid ja osatäitmised langevad naistele (Tatjana – Harriet Toompere, Matrjona – Merle Palmiste), eriti muuseumitöötaja stseenis.

Teise vaatuse „mrożeklikud“ elemendid ilmutavad end taas Lenini, Gorki ning ka Shakespeare’i teoste kujul, kuid teatud absurdielementidest hoolimata ei ole see siiski varajase Mrożeki moodi absurditeater, nagu ehk on tuttav näidenditest „Politsei“, „Tango“ või „Striptiis“. Mrożek ise nimetab „Armastust Krimmis“ traagiliseks komöödiaks ja nii ei maksa kellelgi oodata, et tegu on saalis ohtraid naerupahvakuid esile kutsuva lavastusega – pigem on äratundmist ja muigamist, kui see üks homeeriline naerja välja arvata, kes igale etendusele satub.

Mõnede detailidega (näiteks rongisõitu imiteerivad naistegelased) kiputakse siiski liiale minema. Mrożeki satiirikuvammuse all on selgelt ka romantik – ta laseb vaatuste edenedes mõnel tegelasel vananeda ja teistel jääda nooreks, aeg läheb, režiimid kukuvad, aga armastus jääb. See liin on näidendi tekstis selgemini tajutav kui lavalt paistab.

Kuidagi peame selle loo lõpetama. Näidendi kolmas vaatus (praegusel juhul pigem stseen) hüppab 1928. aastast 1990. aastate algusesse ning kuigi on eelnenutest palju lühem, mõjub võrdlemisi väsitavalt. Mängu tulevad ajastule omased märksõnad: üleminekuaja ärikad, vaesunud rahvas, litsid, dollarite põletamine ja Coca-Cola pudelid. Mul ei ole midagi ebalineaarse jutustamise või žanrivahetusega trikitamise vastu, aga praegusel juhul on see pigem ebaõnnestunud. Muidugi on kõigile selge autori taotlus näidata moraalset mandumist ja endiselt on kusagil taustal ajastuülese armastuse kestmise teema, ent sellest hoolimata jäi vanameistri kirjutatud lõpust noorteromaaniliku lõpu maik, kus asi ootamatult rabistades ja isiklikku pessimismi väljendades ära lahendatakse.

Üheks iseloomustavaks kandvaks repliigiks jääb Anastasja (Maria Klenskaja) suust kõlanud „vanasti, kui midagi ei olnud, siis anti kõike, aga nüüd kui kõike on, ei anta midagi“. Kuigi need repliigid, inimtüübid ja sümbolid on tuttavad, on nad pisut liiga äranämmutatud, stereotüüpsed ja seetõttu moraalselt väsinud. Ilmselt ei ole vaja põhjust otsida kaugemalt kui näidendi kirjutamise ajast – paraku või õnneks on sellest möödas juba 25 aastat ning võib-olla omas ajas mõjus näidend värskemalt kui praegu. Aga eks on ju ka algupärane Tšehhov ise täis stereotüüpe, mis kujutavad tollast ajastut märksa kuldsemana, kui see valdavale osale rahvast tegelikkuses oli.

„Armastus Krimmis“ on Mrożeki loomingus vaieldaval kohal. Hendrik Lindepuu kavalehele kirjutatud saatesõnas nimetatakse seda üheks kõige väljapaistvamaks Mrożeki näidendiks. See on ilmselt maitse asi, kuid maailmas on Mrożeki tuntuim pärand siiski tema vanemad näidendid ning „Armastuse Krimmis“ kohta leiab netist otsides märksa vähem materjale ja arvustusi.

Täiendus Mrożeki-huvilistele. Mrożek ise olevat sellesse näidendisse suhtunud kaitsvamalt kui enamikku teistesse. Tekstiga käib kaasas autori käskude ja keeldude loetelu, kus Mrożek muu hulgas rõhutab originaalist kinnipidamise tähtsust, liigsest koomikast ja paatosest hoidumist. Hendrik Toompere on seda joont ka hoidnud, sest kindlasti ei ole tegu lihtsa komöödia, pisarakiskuja või ülima tõsimeelsusega. Õigupoolest on vist ainus suurem algupärandist kõrvalekalle t.A.T.u. loo „Нас не догонят“ („Meid ei saada kätte“) kasutamine, sest see laul tuli välja alles ligi kümme aastat pärast selle stseeni tegevusaega, aga arvestades näidendi üldist nihkes aegruumi ei ole see küll väga oluline muudatus.

Pole suuremat kahtlust, et peale näidendi positsiooni Mrożeki hilises loomingus on selle lavastamise otsuses rolli mänginud kahe populaarse komponendi segu: Tšehhov, kes lavalt iial ei kao, ja Venemaa ajalugu, mida meil lõputult käsitletakse raamatutes, raadios, dokumentaalfilmides ja päevauudistes. Õigupoolest on seda vahest liigagi palju, oleks ju huvitav ka hoopis mujale vaadata. Näiteks on Mrożeki viimaste näidendite seas „Kaunis vaade“, milles räägitakse endise Jugoslaavia alal toimunud sõjast ja sinna sattunud turistidest. Mitte et „Kaunis vaade“ oleks parem näidend kui „Armastus Krimmis“, vaid küsimus on pigem selles, millist näidendit on meil tõenäolisem suures saalis edukalt lavastada.

On väheusutav, et „Armastus Krimmis“ varjutab Mrożeki varasemate näidendite kuulsuse, Mrożeki-huvilistele on pigem tegu täiendava materjaliga, kus on ka meeldivaid leide.

Sirp, 22.02.2019