Newsletter

Stay informed on our latest news!

Tunnike rahu – mineku eel (PM)

01.11.2018

TUNNIKE RAHU – MINEKU EEL
Pille-Riin Purje

Eestis on seni lavastatud neli Florian Zelleri näitemängu, ent nendegi põhjal tekib mulje, et kirjanik kujub üht suuremat püünisvõrku, kus mustrid korduvad – just nimelt kujub, see sõna jäi silma Tammsaare romaanist "Elu ja armastus" ja seostub kujutelmadega.

Kaks äsja esietendunud Zelleri näidendit tekitavad déjà-vu-efekti. "Tunnike rahu" on lähisuguluses samuti puhtakujulise farsiga "Tõde ehk Valetamise meistriklass", mille lavastas Roman Baskin projektiteatris Kell Kümme 2016. aasta suvel ja mängis ise peaosalist Micheli, kes pöörleb valede karussellil koos abikaasa ja armukesega, kes üksiti on ta parima sõbra naine. Ka "Tunnikese rahu" peategelase nimi on Michel, naiste nimed õnneks või kahjuks ei kattu. Aga valetamise mudel on ikka sama, Micheli roll tulvil välkkiireid kohandumisi, vilkaid ümberlülitumisi.

Robert Annuse intelligentses komöödialavastuses mängib Micheli Taavi Teplenkov, kelle tüüne dändisarm on üpris erinev Roman Baskini rolli temperamendi-iilidest, ehkki egotsentrismi võib võrrelda. Kogu lavastus hoiab kerget kõrvalmuiet, kuigi farsi päristemperatuuri üle ei maksa otsustada esietenduse põhjal.

Eugen Tamberg on lavaruumi kujundanud esteetiliseks klantskoduks, hiiglasuur lillebukett mõjub omajagu iroonilisena, aga idülli enesepetlik illusioon säilib Micheli kodus peaaegu viimse mängusekundini, kauaoodatud heliplaadimuusika elegantse puändini (muusika ja helikujundus Ardo Ran Varres).

Põnev, samas valusalt mõtlemapanev on, kuis Annus ja Teplenkov lõpetavad lavastuse sametise künismiga. Roman Baskin kinkis oma Michelile tõele näkku vaatava tragikoomilise finaalikarje, Teplenkovi Michel jääb truuks lipukirjale "me, myself and I".

Vähemasti esietendusel näis, et vankumatu enesearmastus ei jäta Micheli iialgi maha, võimutses stiilne, värskendavalt halastamatu happy end’i paroodia. Paras ninanips! Armutut sõnumit toonitab üksmeelselt kogu näitetrupp. Eriti kütkestavalt kiirgavad enesekesksust daamid: minimalismimeister Hilje Murel Nathalie osas naudib oma frustratsiooni, duetis Teplenkoviga on igal sekundil tuntav abielustaaž; Merle Palmiste perekonnasõbranna Elsana näib piiritult heasoovlik, suisa emalik, aga pealispinna all kobrutab temalgi puhtsüdamlik õelus (sõnast õde!), mis neid Nathalie’ga lähendab.

Micheli poeg, 30-aastane Sebastian on Karmo Nigulal lodeva kehakeelega igavene pubekas, kes ei saagi lõpuni sotti, mis toimub maailmas väljaspool tema minakest – pole ka ime, oma vanemate võsuke. Indrek Sammul serveerib mõnuga majasõber Pierre’i sarmitust, mehikese üliigav positiivsus loob lahke pinnase näitleja tulevasteks krutskiteks. Raimo Pass karikeerib torumees Leo siiralt hädiseks. Martin Veinmanni hall naabrimees Pavel näib flegmaatiline ja pika taibuga, aga see on kattevari, mille alt vilksatab üksildus, aga ka ses majas haruldane võime ligimesi päriselt märgata.

Päev hiljem esietendus Linnateatri Taevalaval Zelleri hoopis teises žanris näidend "Mineku eel", lavastaja Hendrik Toompere. Ses tekstis on tuntav ühisosa "Isaga", mis Theatrumi mängukavas (lavastaja Maria Peterson, peaosas Lembit Peterson), kolm tegelast kannavad kahes lavaloos samu nimesid: isa André, tütred Anne ja Élise. Võiks fantaseerida, kas "Isa" on "Mineku eel" jätk, André mäluhäirete progresseerumine. Aga see on vaid boonus, mis ei kahanda Taevalava unenäomängu vastuvõttu suveräänsena.

Siin on Jaanus Laagrikülli stsenograafia veelgi kaunim ja õiteküllasem, muide, liiliabukett domineerib mõlemal laval eri tähendusväljaga. "Mineku eel" proloogi vihmavalingus seisatab isa André – Andrus Vaarik – oma naise külluslikus aias, viibib üksinduses kaua, küsivalt, mõtlikult. Kõik, mis järgneb, balansseerib unenäo, ehedate mälupiltide ja kaheldava oleviku õhedal noateral.

Anne Reemanni ema Madeleine on koduhoidja, lohutavalt tõeline oma turukoti, seente ja köögiviljadega. Kui vaid neid liiliaid silme ees ei oleks. Vaariku ja Reemanni hoidev koosmäng sisaldab hoopis teist masti abielu kui "Tunnikese rahu" farsitont. See partnerlus käivitab veel ühe assotsiatsioonide voo: tuli meelde Madis Kõivu "Tagasitulek isa juurde", kahe lavastuse kaudu korraga. Mängis ju Vaarik peremeest Priit Pedajase lavastuses (Eesti Draamateater 1993) ja Reemann mängib ema sealsamas Taevalaval Adolf Šapiro lavastuses.

Veel üks kentsakas allusioon külastas mind, kui vaatlesin kõrgelt kümnendast reast Andrus Vaarikut, kes Andréna sõnatult seisis eeslaval vasemal, pingsalt ümbritsevat endasse koondades – ta näis hämmastavalt sarnane Ain Lutsepaga, kes ju mängis Kõivu "Tagasitulekus" isa! (Esimest korda puutus too ootamatu, mu meelest üsna ebaloogiline sarnasus silma lavastuses "Noad kanade sees".) Ei mina tea, mismoodi teatriuned me väikest elu piiravad, aga kohal nad on ja mida aeg edasi, seda rohkem. Võib-olla viib seegi teerada Alzheimeri rüppe?!

Toompere lavastuse irratsionaalsus voolab õrnalt, sujuvalt, langeb publikule peale nagu soe suvine vihm. Nagu lohutus. Osalised näivad elulised, nad teotseksid justkui loomulikult. Tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg) on kumbki oma isikupäras naiselikud, Anne kuulub koju ematütrena, Élise hulgub pigem iseendas, naaseb, hajub jälle. Tema satelliit, kavalehel nimeta mees, on Priit Piusi napis uitlevas lavaelus argiselt kohal, aga labidat ihub kui vikatimees mullu ja muiste. Ikkagi pungub kõiges veel mingi salailm.

Ehkki Toompere režiile iseloomulik füüsiline ekstsentrilisus ilmneb ülimalt hillitsetult, on seda köitvam jälgida, mismoodi tegelaste jalad hakkavad korraga ja korraks elama oma elu, sooritama ülakehast sõltumatuid poognaid. Teistest defineerimatum, vaimustavalt deformeeruv olend on perekonna rüppe tungiv võõras naine, keda Ursula Ratasepp mängib võluva uneloogikaga, eatuna, kiuslikuna, süüdimatuna, eksleja ja eksitajana. Naine kuuluks ka nagu Kõivu universumisse, sobiks ühte paati Piret Kalda Annaga "Tagasitulekust isa juurde".

Kahe lavastuse finaalid kõnetavad teineteist, üksiti vastandudes. Mõlemal puhul lõpp on muusika. "Tunnikese rahu" Micheli unelmate džässiplaat paneb farsile sarkastilise hüüumärgi, mil pole vähimatki pistmist hingerahuga. "Mineku eel" lõpus jääb voogama ooperiaaria (Puccini "Gianni Schicchi"), eleegiline ja ometi helge. Isa ja ema hoiavad teineteist: ilmsi või mälestustes, kõik on kokku unenägu. Enne või pärast seda viivu, kui isa pilk langeb mustale kaastundekaardikesele, läbistab mäluruumi kuldne valguskiir. Lootus, et mineku eel on siiski võimalik kogeda rahu. Juhul, kui süda jaksab armastada.

Postimees, 01.11.2018