Esimene lugemine: Roheline nagu laulaks

Karl Koppelmaa

Esimene lugemine: 
Karl Koppelmaa „Roheline nagu laulaks“
22. novembril kl 19 Maalisaalis

Karl Koppelmaa näidend võitis tänavu kevadel peapreemia Nürnbergi Linnateatri XIII näidendivõistlusel „Talking About Borders“, kuhu seekord olid oodatud tekstid Balti riikide autoritelt.  Žüriiliikme Ott Karulini sõnul iseloomustas võidunäidendeid (II ja III koht läksid leedulastele) argi- või peredraama vormis Euroopa kui kodu, ideaali ja ka mälestuse käsitlemine. „Eriti ilmne on see just võidutöös, Karl Koppelmaa näidendis „Roheline nagu laulaks“. Tegu on viie tegelase põimunud monoloogide abil jutustatud utoopiaga. Keskmes on sündmused, mis viisid Kolmanda maailmasõjani 2031. aastal, ning seejärel muutunud Euroopa ülesehitamine. Koppelmaa kasutab seega elulooteatri võtet, aga tegelased on (ilmselt) välja mõeldud ning näidendi teeb paeluvaks just nimelt see, et meenutatakse sündmusi, mis tegelikult pole veel toimunud. Tekst on huvitav lugemine ka esseena, praegu Euroopas toimuva kommentaarina“ (Ott Karulin „Piirijutud“, Sirp, 18.05.2018).

Vastavalt näidendivõistluse tingimustele kuulub võidutöö esmalavastamise õigus Regensburgi Teatrile, Eesti Draamateater tutvustab näidendit lugemise vormis.

1992. aastal sündinud Karl Koppelmaa lõpetas 2016. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning tegutseb dramaturgi ja lavastajana teatris KELM.

Su näidend võitis rahvusvahelise näidendivõistluse Talking About Borders. Millist tagasisidet oled sealt saanud?
Pärast esimest lugemist Nürnbergis tutvustati mind ühele  saksa intellektuaalile (lugemise järgses elevuses ei suutnud ta nime esimese korraga haarata ning hiljem tundus piinlik küsida, et vabandage, härra, mis teie nimi oligi). Igatahes, jah, saksa intellektuaal... See kujutluspilt, mis esimesena silme ette tekib, on õige. Aga abiks: Freud, kes oli küll austerlane, aga... See selleks.  Ja selle „Freudiga“ ma vestlesin oma pool tundi kindlasti. Muidugi põhiliselt rääkis tema, saksa keeles. Mulle loomulikult tõlgiti. Ja ta rääkis pikalt sellest, kuidas Euroopa Liidus on kultuur/religioon suures pildis teisejärguline. Peamine on kapital. Rääkis Kalergist, Frankfurdi koolkonnast... Kusjuures seda Kalergi-juttu minule ei tõlgitud, kuid sellegipoolest püüdsin nime ikkagi kinni. Ega ma lõpuks aru saanudki, kas tegemist oli juudist kommunistiga või kellegagi, kes nooruses kuulus ilmselt Hitlerjugendisse, ta kaval pilk ei reetnud midagi peale tema kavaluse ning mingisuguse sümpaatia või kamraadlikkuse minu suhtes. Kogu selle jutu peale küsis ta minult, kes ma enam ei teadnud üldse, mis ma või kes ma olen, et miks ma keskendusin „Rohelises“ rohkem kultuurile/religioonile ja mitte kapitalile? Mul ei olnud keeruline vastata: mu tegelased ei ole saksa intellektuaalid ja kui kõik see, mis ta just rääkis, vastab tõele, siis kõigil, kes ei ole saksa intellektuaalid, ei jää midagi muud üle, kui oma kultuuri või Jumala peale loota ja palvetada. Kõige lõpuks võttis ta asja kokku niiviisi, et „Rohelise“ puhul on tegemist meistriteosega – aga mina tundsin end selleks hetkeks viimase idioodina. Õnneks kohe pärast seda tulid kaks noort boheemlaslikku lavastuskunstnikuhakatist, kes naeratasid soojalt ja vaatasid mulle otsa ilma igasuguse kavaluseta ning teatasid, et neile väga meeldis. Et kaks sellist täielikult erinevat sihtgruppi, kellele asi läks korda.

Sinu näidendit lavastatakse Saksamaal. Oled sa kuulnud, kuidas neil läheb? Millised on sinu ootused?
Ma vastan, et millised on mu ootused...  Päeval, mil ma Nürnbergi jõudsin, oli Saksamaa MM-ilt just välja kukkunud (Varssavi lennujaamas oli tohutu rõõmupidu) ja mind Baierimaa lennujaamas oodanud preislane oli samuti selle üle rõõmus nagu poolakadki. Inglismaal oli ju suur mure, et kui Inglismaa võidab, siis rahvuslased saavad seal sellest kuidagi indu. Ja selle teadmise taustal on ka selge, miks preislane rõõmustas nagu poolakas.
Preislane väljendas imetlust balti rahvaste üle, et me oleme ajalooliselt segunenud sakslastega, venelastega... noh, lõputu nimekiri.  Aga tema teab, et tema esivanemad on kõik preislased ja preislane on hästi igav olla. Aga õnneks ta lasi teha DNA-testi, et äkki ikka on midagi „põnevat“ kah. Ja kõige tipuks küsis ta minult, et kas ma ei muretse, et „Rohelist“ võib tõlgendada kuidagi... noh, rahvuslikult. Pidage silmas Saksa ajaloolist ja praegust poliitilist konteksti. Ja muidugi ingliskeelses vestluses kasutatud sõna „natsionalism“.
Kuigi „Rohelises“ on poliitika üks mitmest teemast, ei ütleks ma kuidagi, et tegemist on poliitilise näidendiga. Aga lähtuvalt sellest, mis meeleolud Saksamaal üldiselt valitsevad, vaatasid „Freud“ ja preislane asja ennekõike läbi poliitilise prisma. Ja kuigi ma eelistan noorte kunstiboheemlaste kommentaare ägedast narratiivist ja sümpaatsetest tegelastest, ei saa ma midagi parata sinna, kui need teemad, mis minu jaoks ei ole poliitilised, seda sakslaste jaoks siiski on.  Ja niipidi asja vaadates ootan üht kahest: kas leitakse lavastaja, kes seab poliitika sinna, kus on ta koht, ehk taustale... või AfD auliikmeks kutsumist.

Mis inspireeris sellist näidendit kirjutama?
Näidendit inspireeris mind kirjutama ETA näidendivõistlus. Sain seal oma näidendiga „T r 0 l l“ esile tõstetud, kuid poodiumile ei pääsenud. Sellel tänutseremoonial oli laual peal ka Talking About Borders info A4 peal. Pistsin paberi pintsakutaskusse ja mõtlesin, et selle võistluse „panen nüüd küll kinni, raisk“.
Mul ajusagarates keerles tükk aega... mitte midagi nii terviklikku nagu stseen... rohkem nagu... ma ei tea, paar filmikaadrit?Umbes kolm nädalat läks aega, et need  paar kaadrit ära õigustada. Aga mis need kaadrid olid, ma muidugi ei ütle, sest sellest saigi „Roheline nagu laulaks“ lõpp.

Palun kirjelda lühidalt, millest sinu näidend räägib?
See fantaseerib teemal, milline on minu põlvkonda kuuluva Sebastiani elulugu.
Huvitav on seejuures asjaolu, et ükski näitleja Sebastiani ei kehasta, temast räägivad tegelased, kelle elu Sebastian mingil moel mõjutas.
Ja peale Sebastiani seob neid omavahel ka see, et kõik nad on ühel eluhetkel küsinud endalt küsimuse, kes nad on.
Ja pole osanud sellele vastata.

Lavastajana juhendab Hendrik Toompere jr, loevad Hendrik Toompere jr, Rein Oja, Laine Mägi, Kaie Mihkelson, Karmo Nigula.

Mänguajad Algusaeg Kirjeldus Saal
22.11.201819:00Maalisaalis