Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Ettearvatav, aga naljakas (PM)

17.12.2013

ETTEARVATAV, AGA NALJAKAS
Heili Sibrits

Merle Palmiste ja Jav Uuspõllu mängitv "Leke" on kindla peale minek.

Kuidas oleks parim viis end maha lasta: kas sihtida suhu või ­oimukohta? Või hoopis südamesse? Keeruline valik, eriti siis, kui julgust päästikule vajutada napib. Millised on veel üldse su võimalused, kui naine on jalga lasknud, aga tasuta ehitatud villa aknad on liiga väikesed? Veel enam: kui sa veel hommikul olid tähtis minister, aga õhtul juba eikeegi; ja seda, et sa olid minister, ei usu isegi ukselt uksele tarbetuid gaasiseadmeid pakkuv müügiagent.
Sellisel elul pole ju mingit mõtet – vähemalt nii näib katalaani näitekirjaniku Jordi Galcerani kirjutatud ja Hendrik Toompere lavastatud loo peategelane Isidre Galí (Jan Uuspõld) arvavat.
Jan Uuspõllu mängitav minister on suure südamega poliitik, kes soovib inimeste elu riigis paremaks muuta, luua uusi töökohti, teha nii, et kõigil oleks hea olla… No aga tal ei lasta! Kas Isidre Galí on siiralt naiivne või naiivselt siiras või hoopis jultunud petis, see jäägu igaühe enda otsustada. Nalja, naeru ja lõbusat äratundmist pakub Uuspõllu minister küll.
Eesti Vabariigis viimati tagasi astunud ministriga ei ühenda Uuspõllu loodud tegelast miski muu kui lihtsalt avalikkuse survel tagasi astumine. Nii et Eesti Draamateatri lavalt Rein Langi lugu ei näe. Aga üht kavalat, kuigi üsna ettearvatavat petumängu küll.
"Leke" on kahe näitleja lavastus – Uuspõllu kõrval veab seda Merle Palmiste, mängides hea südamega (veel suurema südamega kui tagasi astunud minister!) Carmenit, kelle mees on töötu ja isa ratastoolis ehk kel kõik on nii hullusti, kui üldse saab olla. Kahe õnnetukese kohtumine käivitabki "Lekke" sündmuste virvarri.
Uuspõllu ja Palmiste rollilahendused pole küll üllatuslikud, kuid kahe näitleja omavaheline mäng on täis energiat ja seetõttu nauditav. Nad on laval veenvad tänu teineteise usaldamisele, lavalisele vabadusele, sellest tingitud enesekindlusele, mida näib teistel näitlejatel nappivat.
Marta Laane sisenemine prostituut Yolandana paneb saali küll kihama, kuid tema roll jääb igavalt kulunuks. Hetkelist sähvatust pakub Lauri Kaldoja, ent temagi Manolo ei tõuse ebaolulisest kõrvaltegelasest kõrgemaks.
Lavastuse nõudlikum ja sugugi mitte ebaõnnestunud, kuid siiski pisut kramplik on Sulev Teppardi roll ratastooli aheldatud mehena.
Kui Palmiste ja Uuspõld mängivad lustiga, siis teised näitlejad teevad laval tööd.
"Leke" ei pruugi nõudlikuma maitsega publikut rahuldada, lugu ja lavastus on liialt ettearvatavad. Samas on tegu näitemänguga, mida võib teatrist lihtsat ja kosutavat meelelahutust otsivatele kolleegidele-sõpradele soovitada küll. Sest naerda saab ja hinge ei vaevata ühiskonna allakäigu raske murega.
Seega, kui teile on meeldinud Eesti Draamateatri lavastused "Cancùn" ja "Grönholmi meetod", siis naudite ka sama autori kirjutatud «Leket». Kusjuures kõigi kolme lavastajaks on Hendrik Toomepere jr.

17.12.2013, Postimees