Hästi päevitunud Päikese lapsed (PM)

02.12.2019

HÄSTI PÄEVITUNUD PÄIKESE LAPSED
Jelena Skulskaja

„Niisiis, mu sõber, vene revolutsioon on alanud, mille puhul ma sind siiralt ja tõemeeli õnnitlen. Tapetud, ah, ega nad sega, ajalugu võõbatakse uude värvi ainult verega,“ kirjutas Maksim Gorki 9. jaanuaril 1905, päeval, mida hakati nimetama Veriseks pühapäevaks. Tol päeval avati tuli rahumeelsete meeleavaldajate pihta, kes olid välja tulnud kirikulippude ja tsaari portreedega.

Kenasti, paatosega, ülevas toonis kirjutas Gorki 1905. aastal: Anton Tšehhov, kes ainukesena takistas teda tõusmast Venemaa näitekirjanikuks number üks, oli aasta varem hinge heitnud ja nüüd võis vähimatki piinlikkust tundmata tarvitada tema sümboolikat, tema tulipalavaid armastuse kirjeldusi, tema hüvastijätusõnu kõigile nendele kirsiaedadele, mida ootasid ees kirved.

Näidendit „Päikese lapsed“, mis on kirja pandud Peeter-Pauli kindluse vangikongis (mis andis tugevasti juurde nii sentimentaalsele märtritundele kui ka paljusõnalisusele), võib iseloomustada Vladimir Nabokovi ärritusest tulvil märkusega, mis oli küll tehtud ühe teise teose kohta, kuid kajastas õigupoolest suhtumist kogu Gorki loomingusse: „Keskpärase, silmatorkamatu melodraama näiteke /.../ ei ühtegi elavat sõna, ei ühtegi originaalset väljendit.“

Seda näidendit tuuakse lavale õige harva, aga kui ka tuuakse, siis muudetakse puhttšehhovlikuks teoseks, lihvides maha väljakannatamatu paatose ja romantilise ülespuhutuse. Aeg ju õigupoolest oligi veel Tšehhovi aeg, olgu siis kõik pealegi enam-vähem nagu Tšehhovil. (Nii on ka juba aastakümneid ühendatud kõiki Jossif Brodski epigoone, kel vähegi annet, väidetavasse püsikindlasse ja väärikasse kirjandusringi.)

Nüüd siis tõi täiesti ootamatult, suure riski peale välja minnes, üks Eesti parimaid lavastajaid Uku Uusberg draamateatris lavale etenduse just selle ilmvõimatu, väljakannatamatu, paljude arvates üdini iganenud näidendi põhjal!

Kuidas ka isiklikul tasandil „Päikese lastesse“ suhtuda, igal juhul on tegemist vene klassikaga ning töö näidendi kallal, selle analüüsimine, ümbermõtestamine, hämmastavad ja ootamatud järeldused on väärt nii või teisiti, aga Uusbergi vahendusel pakuvad ka vaatajatele ei millegagi võrreldavat lavakogemust.

Etenduses on rohkelt salajasi tsitaate, mis osutavad vene intelligentsi suhtumisele aina lähemale jõudvasse revolutsiooni (mille mürgiseid vilju nad juba õige pea üleliiagi maitsta said). Laura Pählapuu stsenograafia tuletab tahtmatult meelde Aleksandr Bloki „Sküüte“: punakaspruunide toonide barbaarne üleküllus, idamaiste mustritega vaibad katmas kogu lavaruumi – ühtaegu näide maitsetusest, sümbol väikekodanliku, tarbijaliku arusaama kohta rikkusest, ning sellise virvenduse tekitaja silmadesse, mis kuidagi ei luba näha elus peamist.

Lavastuses endas on põhikohal naer ja nali, karikatuur, tegelaste kujutamine vaat et marionettidena, kes pole välja astunud niivõrd Tšehhovi ja Gorki kui Juri Oleša „Kolme paksu“, Mihhail Bulgakovi ning Ilfi ja Petrovi koomilistest stseenidest.

Mis podiseb kolbides ja katseklaasides?

Kõige totramat tegelaskuju, teadlast Protassovit, kelle peaaegu iga repliik tekitas naerupahvakaid, mängis Jan Erik Ehrenberg vaat et läbikukkumise piiril: ta tuiab pisikese, sagris peaga mehena mööda lava, saatjaks suitsupilved ja eemaletõukav lehk, mida teised tegelased ei lakka muudkui mainimast. Mida ta teeb, mis on tema tegemiste mõte, ei tea ta isegi.

Protassov palub oma austajat Melaniat (Lena Barbara Luhse) saata talle hommikuti kanamune, värskeid sooje mune, sest tema katsed nõuavad suures koguses valku. Rohkem ei räägita neist katsetest midagi lähemat… Melania omakorda püüab suruda end suure teadlase käte vahele, milleks kord langeb põrandale ja sirutab jalad ahvatlevalt välja, kord jälle ronib tillukese tooli otsa ja tardub seal hauduja kana poosis, saba oma kangelase poole pööratud. Kuid tollele jäävad need selged vihjed mõistetamatuks, ta isegi palub mitte suudelda oma kemikaalidega määrdunud käsi.

Veterinaar Tšepurnoi (Simo Andre Kadastu) kannatab väga selle käes, et tahaks ravida inimest (INIMEST), aga on sunnitud tegelema koerakestega (siin on lavastajal mängu pandud terve hulk Tšehhovi arstide paroodiaid; Anna Ahmatova ütles kunagi, et Tšehhovil on arstid alati positiivsed tegelased, kunstnikud seevastu logardid; ja jah, ei jää ka see kunstnik tulemata).

Veterinaar armastab Protassovi õde Liisat (Kristiin Räägel), kuid too on haige: surma toov kliiniline košmaar muudab ta naha veripunaseks, ta isegi ei mõtle armastusele, ja alles siis, kui Tšepurnoi meeleheitest end üles poob, saab aru, et ilma meheta pole ka temal elu. Tema suure paatosega esitatud mõtisklused vere ja ohvrite üle otsekui ise kruvivad ennast avameelse labasuse ja rumaluse tasandile, kõik laused oleksid otsekui liigestest lahti, nii et sõnadest saavad mõlemat jalga lonkavad ja kiiva kiskuvad sandid.

Protassovi abikaasa Jelena (Maarja Johanna Mägi) veedab aega koos kunstniku Vaginiga (Kaarel Pogga), aga palub, et see armastaks teda kui inimest, mitte kui naist.

Kõik need mõttetud, üksteist mitte kuulavad inimesed toovad kuuldavale mitut laadi mõttetuid sõnu, samal ajal kui võimsa kehaehitusega, alatasa purjus lukksepp Jegor (Ken Rüütel) selgitab häärberis viibijatele peksmise kasu: teda ennast on palju pekstud, tema peksab oma naist nii praegu kui ka tulevikus, ja üldse saab peksmisega palju asju korda ajada. Ent ilma jommis Jegori ja tema kuldsete käteta ei saa ka kuidagi.

Mängu astuvad ka teenijad kirvestega. Toatüdruk (Ita Ever) tõmbab huviga kirve endale lähemale, proovib järele, kas see on ikka terav, ja vaatab selle peale otsekui peeglisse.

Enesest mõista, nagu Tšehhovil – vabandust, Gorkil! – ette nähtud, asutakse alatasa teejoomise kallale. Kuid miskipärast ei tule sellest kunagi midagi välja, ainult tassid auravad vaipade taustal, ahjaa, ja vaipade varjus vahetab muudkui oma kostüüme Liisa, kes korraks ilmub lavale isegi draakonitega kaunistatud halatis.

Tšehhovil algab uus elu, mille nimel pole kahju kannatada ja surragi, kas vahetus sümboolses tulevikus või siis juba hauataguses elus, kus taevas säravad teemandid, Gorkil on see aga juba otse siinsamas, otse lävepaku taga, ning saatana silmad, millest kõneles Niina Zaretšnaja Tšehhovi „Kajakas“, on juba valmis läkitama punase kuke Protassovi majja.

Miks ikka ja jälle klassikasse süüvida?

Noor lavastaja Uku Uusberg, kes muide on meisterliku käega lavale toonud Tšehhovi „Ivanovi“, tunnetab väga hästi ja selgelt Tšehhovi ja Gorki erinevust. Sentimentaalne ja skemaatiline Gorki, kes ei osanud sundida oma tegelasi vaikima ja mitte lakkamatult ilukõnelema, on talle sama huvipakkuv kui kustumatu kuulsusega kaetud Tšehhov. Ta saab aru, et Tšehhov keerab ees kumavale revolutsioonile selja, Gorki aga näeb selles intelligentsile möödapääsmatu lootusega muutust, mis toob kaasa midagi head ja imekaunist. See lootus, mida sama paratamatusega tabab alati krahh, sünnib tänases päevas uuesti juba oma karikatuurina, satiirilise, paroodilise, absurdihõngulise hüpostaasina. Selline lootus on loomu poolest nagu toatüdruk Fima (Maris Lüüs), kes ausa tüdrukuna tahab ennast võimalikult kallilt müüa.

Niisiis, panust paroodiale ja irvitamisele asetades on lavastaja loonud terava tänapäevas vastu kõlava lavateose, mis kõige muu seas peegeldab ka kolbides juba keema läinud poliitilisi kirgi, millele enesest mõista on tarvis värskemast värskeid kanamune – aga millest pole inimestele vähimatki tulu.

Lavastaja tõi lavale loo inimestest, kes ei ole suutelised armastama: nad ei jagune mitte meesteks ja naisteks, nad on lihtsalt „inimesed“, keda miski üksteise poole ei tõmba, kel puudub soov ja tahe kedagi emmata, suudelda, enda vastu tõmmata. Ainult joomane Jegor teab, et armastus tähendab peksmist: kui ikka kõvasti peksad, nii et veri väljas, siis ehk hakataksegi sind armastama.

Päikese lapsed lasevad nahal pruunistuda ja söestuvad taevakeha kiirte all, nii et peagi ei jää neist enam jälgegi maa peale, kui, siis ainult kehvake joonistus kunstnik Vagini vihikus, millel on jäädvustatud veterinaar Tšepurnoi, kes läheb köit sisse seebitama…

Postimees, 02.12.2019