Hendrik Toompere totaalne etteütlus (bublik.delfi.ee)

18.02.2019

Maria Klenskaja tõlge:


HENDRIK TOOMPERE TOTAALNE ETTEÜTLUS
Jelena Skulskaja 

Tihtipeale meenutan ärritatud neiu sõnu, keda on kirjeldanud oma jutustuses Vassili Aksjonov. Ta kurdab austaja üle, kes teda järjepanu küsitleb: „Aga mäletad, nagu Remarque’il?“, „Kas mäletad, Hemingway’l?“,  – Ja resümeerib: „Ja seda kõike ma pean mäletama ühe piimakokteili eest!“

Niisiis äsja esietendunud Hendrik Toompere lavastus nõuab vaatajalt pidevalt (eirates demokraatliku teatrikunsti printsiipe), et ta tunneks sügavuti Tšehhovit, kes tihti viitas Shakespeare’ile, sellepärast on vaja ka Shakespeare’i loomingut tunda. Ja siis tuleb teada veel Venemaa ajalugu, kino ajalugu, rõõmustada allusioonide, vihjete, ajaliste nihete ja sündmuste järjepidevuse teadliku rikkumise üle. Muidugi siis, kui vaataja tahab naerda ja nautida.

Kes tahab saada vene kultuuri miljonäriks ja kirjutada Morzeki poolt pakutud etteütluse hindele viis? Ta näidend on kirjutatud 1993. aastal ja oma absurdilainega pesi ta maamuna näolt kõik nõukogude võimu 70 aastat. Võimu, mis hävinedes ja surres, nagu ka pärast 1917. aasta revolutsiooni, ajas kujundlikult öeldes Konstatinoopolisse need, kes ei suutnud uue eluga leppida. Valgekaartlasest porutšik oma armsa hobuse koljuga (Hamlet vaese Yoriku pealuuga), madrused soomuslaevalt „Potjomkin“ vahelduvad automaatidega „uusvenelastega“, kes hävitavad oma ärikonkurente.

Kokku pressitud aeg, kangelased, kes lähevad lahku ja kohtuvad umbes 50 aastat hiljem (mõni on vanaks jäänud, mõni mitte) –poola absurdisti uskumatult keeruline konstruktsioon, mille Hendrik Toompere on hiilgavalt realiseeritud.

Juba pealkiri ise, „Armastus Krimmis,  kõlab täna teatud  poliitilise väljakutsena: kelle territooriumil toimub näidendi tegevus? Alguses 1910. aastal, pärast võimule tulnud bolševike ajal ja siis 1990. aastatel. Miks eesti näitlejad laulavad täna hingestatult ja harmooniliselt  vene keeles „Jamšik, ne goni lošadei, mne nekuda bolše spešit“? Miks lavastaja ilmub aeg-ajalt lavale Leninina – kord otsustaval sammul, kord invaliidikärus, „köögitüdruku“ kõrval, kes käsi põlle sisse pühkides räägib, et soovitas tal midagi kirjutada ja mitte asjatult istuda, no kasvõi kirjutagu artikkel „Imperialism kui kapitalismi kõrgeim staadium“?

Kelle poolt te olete, kultuurimeistrid?

Mrożeki tegelased saavad Lopahhinilt telegrammi, kes teatab, et Ranevskaja on otsustanud kirsiaia maha müüa. Nad kohtavad vaksalis kolme Prozorovi õde, kes sõidavad Moskvasse, ja näevad selles halba ennet: tõepoolest, muudkui kavatsesid, kavatsesid, kõik oli hästi, tavaline, stabiilne, ja äkki – sõitsid. Selles on midagi valesti. Kogu etenduse jooksul räägitakse „Kolmest õest“, „Kirisaiast“, „Othellost“, „Suveöö unenäost“.

Ühes intervjuust ütles Mrożek, et tahaks olla Shakespeare. Mitte „nagu  Shakespeare“, vaid just nimelt Shakespeare, kuna teda lavastatakse kõige rohkem maailmas. Noh, lisame omalt poolt , et ka Tšehhovit lavastatakse väga-väga palju kogu maailmas, näiteks ka Eesti Draamateatris. Ja tuletage meelde, Tšehhov ütles, et kui esimeses vaatuses ripub seinal püss, siis finaalis peab ta ilmtingimata tulistama. Ärge muretsege, Toomperel ripub püss, mis tulistab kohe esimeses vaatuses, et mitte vaatajat väsitada.

Noorelt näitlejannalt Lililt (Marta Laan) küsitakse, kas ta tõesti mängib laval paljast neegrit. Ei, vastab näitlejanna, neegrit mängib minu partner, ja mitte neegrit, vaid mauri. Kuid teie kägistate teda, täpsustab Tšeltsova (Merle Palmiste). Ei – reageerib näitlejanna kannatlikult ja vaguralt – tema kägistab mind. Mõne minuti möödudes teeb porutšik Šeikin (Markus Luik) täiesti Tšehhovi õnnetute kangelaste vaimus näitlejanna Lilile abieluettepaneku. Ta vastab nõusolekuga, kuid nõusolek ja heaolu on vastuolus Tšehhovi kangelastega ja üldse vene kirjanduse kangelastega. Sellepärast jookseb porutšik ära, olles jahmunud ja tapvalt pettunud traditsioonide lõhkumises. Ja nüüdsama teeb Zahhedrõnski (Mait Malmsten) samuti Tšehhovi vaimus ettepaneku õpetajale Tatjanale (Harriet Toompere), kuid saab  ettearvamatu äraütlemise. Selleni poleks jõudnud ei Shakespeare ega Tšehhov: ei  saa abielluda ja tegeleda isikliku õnnega, kui ümberringi on nii palju häda ja viletsust, peab mõtlema inimestele, mitte endale! Tšeltsov (Raimo Pass) räägib Kremlisse ilmunud libahundist, kelle pea ja keha  elavad oma elu.  

Nii või naa, aga kui saabub uus epohh, kohanduvad kangelased nõukogude võimuga. Zahhedrõnski vastutab vaatemängude eest ja kirjutab Gorkile Capri saarele, et see muudaks näidendi „Põhjas“ nime. Las olla “Mitte tipus”, “Tipust pisut madalamal”, “Mäe jalamil”, “Veel mitte põhjas”, selleks et pealkiri ei heidaks halba varju uuele õnnelikule elule. Aga Tatjana, kuigi ta töötab tema sekretärina, armastab parteid, aga mitte Zahhedrõnskit. Lilist on saanud kuulus näitlejanna, kes on abiellunud raudteespetsialisti Wolfiga (Sulev Teppart). Zahhedrõnski soovitab Lilil mängida „Othellot“.

Lõpeb nõukogude võim. Armas poiss Petja – on hiljem nõukogude poeet-futurist Zubatõi – ja hiljem jälle Petja (Karmo Nigula), kuldses ülikonnas elu peremees ja tegeleb prostituutide ekspordiga.

Ja kõik kangelased tunnevad tasapisi üksteist ära. Mitte miski pole ausalt öeldes muutunud. Nagu Anastasja (Maria Klenskaja) oli vanaeit esimeses vaatuses, nii ta on seda ka finaalis. Jääb ainult küsimus: on ta elus või mitte? Ta ise ka ei tea. Must meri tagaplaanil on kord vaikne ja rahulik, kord tormine ja raevune (kunstnik Pille Jänes, videokunstnikud Ann Einberg ja Tauno Makke), neelab aega ja ei lase tal paigalt liikuda.

Inimesed muudavad oma põhimõtteid, vaateid, elustiili, kuid sisuliselt nad ei muutu ja kellelgi pole nendega asja. Inimestest ei hooli keegi ega kunagi. Milline võim ka parajasti ei oleks, kes ka ei valitseks, kes ka istuks troonil.

Kas tõesti on kõik mõttetu?

Ei Mrożekil ega Toomperel ei ole kõik mõttetu. Inimesed surevad, kuid iialgi ei sure suured tegelased, keda on loonud suured meistrid, suured kirjanikud. Ei sure kunst, isegi kui maailm püüab loobuda kõikidest žanridest peale sketši ja kapustniku. Isegi kui vaataja tuleb teatrisse ainult meelelahutuseks ja haigutades puhkama.

Hendrik Toompere lavastus  on suure kunstniku  suur risk, kes on valmis minema vaatajaga konflikti, kes ei  taha olla meele järele, keda võiks kahtlustada snobismis ja üleolekus. See lavastus on pihtimus, mis on toodud lavale, saladus, mida avavad vaatajale lavastaja ja näitlejad. Saladus seisneb selles, et Kunstniku jaoks on kunst alati tähtsam reaalsest elust ja ta on valmis piirduma kahe-kolme kaasvestlejaga, et sellest rääkida.

Milline tõeline nauding on see lavastus nende jaoks, kes saavad aru igast repliigist, kuulevad kõiki vihjeid ja ei pea arusaamatuses õlgu kehitama. Ma tungivalt soovitaksin neile, kes peavad lugu üldse ja eriti vene kultuurist Eestis, tulla ja kontrollida ennast, kontrollida oma haritust. Mina olen kõikide totaalsete etteütluste poolt! Ma tean, et haritud inimene kutsub tänapäeval esile kõrvalseisjate instinktiivselt sallimatust, et haridus – see on seni poliitiline, kuid võimalik, et lähiajal kriminaalsüüdistus.  Haritud inimene selle sõna laias mõistes on tavaliselt korrektne, tolerantne ja peab lugu, austab KULTUURI, mis keeles see ka poleks loodud.

„Armastus Krimmis“ – eelkõige armastus kultuuri ja tema traditsioonide vastu, etendus – väljakutse ja teguviis. Braavo!

bublik. delfi.ee, 18.02.2019