Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Imemuinasjutt armunud Shakespeare’ist (EE)

07.12.2016

IMEMUINASJUTT ARMUNUD SHAKESPEARE’IST
Janusz Peters

Inglise renessansidraama spetsialist Janusz Peters peab Georg Malviuse lavastatud „Armunud Shakespeare’i“ Eesti Draamateatris visuaalseks pidusöögiks.

„Armunud Shakespeare“ on suurepärane teatrielamus, mille nautimiseks pole vaja teada eriti palju William Shakespeare’ist ega ka filmist, millel näidend põhineb. Kavaleht annab piisavalt informatsiooni. Anu Lambi suurepärane tõlge Lee Halli poolt tehtud lavaversioonist, mis põhineb Tom Stoppardi ja Marc Normani stsenaariumil, mõjub vahetult ja loomulikult ning võimaldab Eesti publikul nautida komöödiat kellestki William Shakespeare’ist, kes on hädas „Romeo ja Julia“ kirjutamisega. Kuigi näidendis ilmub lavale hulgaliselt ajaloolisi tegelasi, on tegemist fantaasiaküllase looga Shakespeare’ist, kes 20aastaselt ootamatult armub. Välja arvatud tema kõrge laup, ei sarnane Willi mängiv Karmo Nigula füüsiliselt sugugi Shakespeare’iga. Seda demonstreeritakse rõhutatult ka lavastuse posteritel ja kavalehel. Lavastus ei sisalda ühtegi ajalooteemalist õppetundi, kuigi mõned loo episoodid annavad aimu omaaegsest teatripraktikast, nagu näiteks see, et trupid omavahel rivaalitsesid ning et see võis viia füüsiliste konfliktideni.

Georg Malvius loob orgaanilise terviku, mille puhul lavastuselemendid, rekvisiidid ja näitlejad toimivad koos, luues rikkaliku teatrikogemuse täis kujundeid ja tegevust. Võib isegi öelda, et lavastuselemendid ja rekvisiidid olid sama olulised kui näitlejate liikumine ja sõnad. Näitlejad jäävad truuks oma rollile isegi siis, kui vahetatakse stseene või liigutatakse rekvisiite: lava ei kuulunud mitte näitlejatele, vaid nad olid interaktsioonis lavaruumi ja lavakujunduse elementidega. Mõnede vaatajate jaoks võis lavastuslike komponentide hulk ja kasutus tunduda liiga keerukas ja ülepaisutatud, kuid nad olid siiski osa lavastuse tervikust ja lisasid sellele „vunki“ juurde.

Esimest stseeni kitarri mängiva Williga täiustavad õhus hõljuvad paberilehed, mis on täidetud sõnadega, mida ta ei suuda kirjutada, kuna teda on tabanud kirjutamiskramp. Kui ta lõpuks midagi ka paberile paneb, kortsutab ta selle kokku ja heidab minema, teiste sfäärides hõljuvate paberite sekka. Kit Marlowe sisenemine näitab nendevahelist tugevat sidet, ning sedamööda, kuidas esimene vaatus edeneb, näib üha enam, et Kit on Willi jaoks samasugune elukogenud sõber, nagu Mercutio on Romeo jaoks näidendis „Romeo ja Julia“. Lavastuse lõpus kordub sama lavakujundus uuesti, ning taas siseneb ka Kit. Saame aimu, et Willi muusa on tegelikult just Kit, mitte Viola.

Kui enamik trupist kasutas kogu lavaruumi üsna demokraatlikel põhimõtetel, oli Viola (Piret Krumm) peaaegu eranditult toodud jäigalt lava keskele, mistõttu suurema osa ajast näis ta staatiline või isegi puine. Seda rõhutas ka tema väljumine (õigemini välja viimine) lavastuse lõpul, kujuna pjedestaalil nagu Hermione („Talvemuinasjutt“). Kuninganna Elizabeth I meenutas Nursiet sarjast „Blackadder II“ – tal puudus igasugune kuninglik hoiak (amme (Ülle Kaljuste) hoiak ja maneer olid palju suursugusemad). Võimalik, et tegemist oli kavatsetud lähenemisega, mis pidanuks mõjuma koomiliselt. Ka koomiline vahepala justkui suureks rotiks kostümeeritud Kit Marlowe ning konkureeriva teatri omaniku Burbage’iga ei lisanud lavastusele midagi ja kuna selle tagajärjel tekkis etenduses paus, oleks võinud selle koha kärpida.

Koelt oli lavastus tihe ja toimekas, isegi kõige intiimsemais stseenides viibis laval vaikivate tunnistajatena näitlejaid või muusikuid. Enamikus stseenides mängisid näitlejad oma rolli edasi ega seisnud lihtsalt taustal nagu puuslikud. Kes loeb või kirjutab, korrastab või parandab kostüüme, harjutab liikumist jne. Taustalt kostab ka stseenis mitteaktiivsete tegelaste vaevukuuldav kõnepomin, mis samuti jätab mulje toimekusest. Mulle oli selline tegusus erakordselt nauditav, kuid mõistan, et mõnele vaatajale ei pruugi meeldida detailid, mis nende tähelepanu hajutavad. Väidan siiski, et lavastus oli just seetõttu visuaalne pidusöök ja kindlasti oli see lavastaja nägemuse olemuslik osa. Hindan kõrgelt ka elava muusika kasutamist ja seda, et muusikud olid integreeritud lavastusse ja tegevusse, mitte ei moodustanud eraldiseisvat üksust. Neli flöödimängijat, kes õukondlikke stseene sisse juhatasid, lisasid omalt poolt muhedat koomilisust.

VÕITLUSSTSEENID OLID TEHTUD himu ja entusiasmiga, eriti võitlusstseen Mercutiot kehastava näitleja Ned Alleyni ja Tybalti vahel. Indrek Sammul mängib Alleyni (mängimas Mercutiot) mõõga ja mantli stiilis bravuuriga ning loomulikult varastab kogu stseeni. Samas on tema Alleyn lavastuses nii enne kui pärast seda vahepala eelkõige suurepäraselt mängitud professionaalne näitleja-mänedžer, mille näiteks on kas või see, kuidas ta tantsustseeni liikumist paika paneb. Kindlasti on tegemist ühe nüansirikkama rolliga selles lavastuses.

Inglasena nautisin ma traditsioonilist jig’i etenduse lõpus, mis on osa traditsioonist, mille taastas mõnikümmend aastat tagasi Londoni Globe Theatre. See pani teatrielamusele toreda punkti. Kokkuvõttes jääb vaid tõdeda, et kuigi esietendused on alati veidi loksuvad, saab see lavastus korraliku pika mängukavas püsimisega ainult sujuvamaks ja paremaks minna.

Eesti Ekspress, 07.12.2016