Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Poliitiliselt korrektselt piinatud geenius (EPL)

01.12.2016

POLIITILISELT KORREKTSELT PIINATUD GEENIUS
Veiko Märka

„Armunud Shakespeare’i” algmaterjalist ehk sama-nimelisest mängufilmist ei anna head lavastust teha.

Linateose alusel näidendi kirjutamine ja lavastamine on üha leviv trend. Paraku on film „Armunud Shakespeare” („Shakespeare in Love”, 1998) žanrilt kostüümidraama sugemetega koguperekitš, millest enam-vähem truu jäljenduse tegemine pole eriti kunstipärane akt.

Iseenesest on idee ju võluv: teatritegemisest ja -tegijatest tehakse film, mis kantakse siis taas elavale lavale. Topeltmetamorfoos. Aga „Armunud Shakespeare’i” saatuslikult nõrk koht on ootamatuse ja raputavuse puudumine. Kõik läheb algusest lõpuni libedalt nagu sulavõiga. Kõige rohkem häiribki ränk vastuolu Shakespeare’i enda loomingu põnevuse, kirglikkuse ja fantaasiarikkuse ning „Armunud Shakespeare’i” vähenõudliku massimaitse ees kummardamise vahel. Küllap on vaimselt poolsurnud või raskelt haavatud filmi laval reanimeerida põnev, aga päris laibast ei käi üle isegi Eesti olude kohta rikkaliku vaimuarsenaliga Draamateatri jõud.

Idee nagu multifilmis

Näidendi oluline ja elustav liin (armastuskolmnurga varjus) on võimu ja vaimu vastuolud ning loovisikute omavaheline konkurents. Viimati mainitu eriti Shakespeare’i (Karmo Nigula) ja Marlowe (Mait Malmsten) leidlike ja toredate rivaalitsemisaktide tõttu. Mõlemat konfliktiolukorda sisustab sõna- ja karakterikoomika, mis elavdab lavastust märgatavalt ja pakub vaheldust sirgjoonelisele seebiooperlikkusele.

Ometi ei saa ükski vähegi loomisprotsesse tundev inimene tõsiselt võtta näidendi intriigi käivitavat ideed, et armumise tõttu hakkab Shakespeare (või mõni muu geenius) oma loomingumeetodeid ja maailmavaadet muutma. Või – püha jumal! – oma komöödiat tragöödiaks ümber kirjutama. Nii lihtsalt käivad asjad ainult multifilmides. Tekib dissonants: ühest küljest ei näe me „Armunud Shakespeare’is” elusaid inimesi, vaid marionette, teisest küljest tahetakse vaatajat just vastupidist uskuma panna. Suurem tinglikkus elavdanuks lavastust. Nukuteatri vormis jätaks lavastus ilmselt kirkama ja terviklikuma elamuse.

Võiks ju väita, et näidendi tegevus toimub nii kauges ajastus, et tänapäeva vaatajal on raske sellega suhestuda. Aga kui kõrvutada seda praktiliselt sama ajastut käsitlevate ja suhteliselt samal ajal lavale jõudnud Rakvere „Thijl Ulenspiegeliga” ja NO-teatri „Ema Courage’iga” ning nende kütkestavuse, fantaasiarikkuse ja sütitavate näitlejatöödega, langeb see argument ära.

Kui tuua esile teatri kui kultuurinähtuse eelised filmi ees, siis suurim neist on tegelaste vahetust mängust saadav elamus. Sellest küljest pakub „Armunud Shakespeare” mõndagi meeldivat. Järjekordselt tõuseb eredalt esile Indrek Sammuli (Ned Alleyn) mõtestatud ja hoogne rollilahendus. Suurepärane on Andrus Vaarik hädavaresest kirjasolkija Henslowena. Üldjoones sümpaatse, hingestatu ja omapärasena mõjub Piret Krummi naispeaosa oma nauditavate ekskurssidega kuskil traagika ja tragikoomika piirimail. Mõnevõrra häirib Krummi kaksikrolli orgaanilisust siiski selle meespoole visuaalne jämekoomilisus, mis meenutab pigem saate „Su nägu kõlab tuttavalt” nilbeid transvestiidipalagane, mitte Elizabethi ajastule omistatavaid suuri kirgi. Ometi on Viola/Thomas Kenti soovarjamise taga siiras, mõistetav ja heroiline soov iga hinna eest lavale pääseda.

Markus Luik lord Wessexina ei tee laval pealtnäha midagi erilist, aga ka sellise mulje jätmine on suur kunst. Ja küllap peabki Shakespeare’ilt armastatu röövija talle kontrastiks igav ja hall tunduma. Oli teisigi ilusaid karakterrolle ja meeldivaid kõrvalosatäitmisi, mille ainus miinus oli näitlejate kaldumine oma varasemate samalaadsete etteastete markeerimisele (ilmselt žanri süü). Nii lavastaja kui ka näitlejate panus tükki on professionaalne. Lihtsalt lugu ise on kuidagi lootusetult banaalne.

Filmist saab teatritüki küll

Kuna tegemist on sel aastal vähemalt kolmanda Eesti näidendiga, mis on lavastatud filmi alusel, on päris õpetlik neid võrrelda. „Aadama õunad” Naissaarel jättis võimsa elamuse, ehkki mängupaigaks olnud tühi küün justkui ei sobinud näidendi pomoloogilis-sotsiaalse ja impulsiivse süžeega.

Rakvere „Somnambuul” oma painajaliku tühjuse, ängistuse ja võikalt ebaloomulike karakteritega oli teine äärmus. Aga selle lavastuse eesmärk ilmselt oligi publikus piinavalt vastiku sisetunde tekitamine. „Armunud Shakespeare” ei haaku kummagi eelnimetatuga. Nii et mingist reeglipärasusest ei saa selles vallas veel rääkida.

Üks on selge: haaravast ja omapärasest filmist on võimalik ka enam-vähem samaväärne lavastus välja imeda. „Armunud Shakespeare” oli lihtsalt liiga primitiivne algmaterjal. Ehkki tulemus pole sugugi igav. Hoolsalt doseeritud koomika ja traagika vahekorrad, napilt, kuid ilmekalt välja joonistatud karakterid ning kohatine iroonia tagavad, et kolme tunni jooksul kella vaatama ei pea.

Vanasti ähvardasid vanemad mudilasi: „Kui sa hea laps ei ole, kutsun miilitsa!” Tänapäeva Eesti teatris ähvardavad teatrijuhid ülekäte läinud lavastajaid: „Kui sa veel omapäratsema ja orginaalitsema hakkad, kutsun Malviuse!” Draamateatris viidigi ähvardus efektiivselt täide.

Eesti Päevaleht, 01.12.2016