Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Indrek Hargla: "Wabadusrist" on käsitlus Eesti riigi pattulangemisest (kultuur.err)

27.03.2014

Indrek Hargla: "Wabadusrist" on käsitlus Eesti riigi pattulangemisest
Tõnu Pedaru

Eesti Draamateatris esietendub 4. aprillil Indrek Hargla kirjutatud ja Hendrik Toompere jr'i lavastatud "Wabadusrist", mis tõotab tulla üks kõigi aegade põnevamaid tükke eesti rahva jaoks - käsitleb see ju president Pätsi võimulolemist, mis põhjustab tänaseni suuri eriarvamusi ning tulist poleemikat.
Kultuur.err.ee esitas kirjanik Indrek Harglale paar küsimust, et rääkida lahti näidendi tausta. Hargla ütleb kultuuriportaalile, miks ta seadis näidendi keskmesse küsimuse "riigi hingest" ja mis see on, mida tema arvab Pätsist, mida sotsidest, Eesti riigi pattulangemisest... ja millised on tollase aja paralleelid tänase päevaga.

Keskajast on sul suur kogemus ajaloolise materjali ilukirjanduslikul ümberkäitlemisel, aga Pätsi aeg on muidugi teine tera? Kui faktitruu sa oled ja millele tugined? Ega meie rahva mälumaastikul nii õhukesel jääl liikudes või tuleohtlikku materjali käsitledes lugu vist väga meeletule fantaasiale raja?
Esiteks ma pean ütlema, et see idee kirjutada näidend nö Pätsi ajast ja Centum klubist, oli Hendrik Toompere jr idee. Kui ta mulle selleettepaneku tegi, siis ega mul algul mingit pidepunkti ei olnud. Võib-olla aga pidev keskaja üle mediteerimine viiski mind mõttele seada selle näidendi keskmesse küsimus "kas riigil on hing?" Nii et võib-olla me näeme laval allegoorilist käsitlust riigi pattulangemisest.
Faktitruuduse sobitamine teatri tinglikkusega oli muidugi üks keeruline ülesanne. Kuigi me toome lavale konkreetsed sündmused ja ajaloolised isikud, on teatav kombineerimine  muidugi vajalik. Ja näidendis muutuvad ajaloolised isikud dramaturgilisteks tegelasteks ja hakkavad justkui oma elu elama. Samas, et selle loo sõnum üldse vastuvõtule saaks pretendeerida, peavad sündmused ja tegelased publikule tegeliku ajalooga haakuma. Materjali, millelel tugineda on muidugi tohtutult palju, aga teater ei ole teleseriaal, nii et seda tuleb kõike kokku suruda ja modifitseerida, liigutada näidendi ideelise keseme suunas. Eks mõnikord tulid mulle appi ka oma vanaema mälestused eesti-ajast, kuidas zeppelin üle Tallinna lendas või inglise madrused linna peal pillerkaaritasid. Esimese teleka toomine Tallinnasse on ilmselt fantaasia, Artur Sirki surm jälle näiteks uurimisversioon.

Mis on sinu isiklik suhtumine Konstantin Pätsi poliitikuna 1930tel? Tundub, et Eestis on suhteline konsensus, et võimu enda ja oma kliki kätte koondamine, rahva käest ära, oli tema kõige suurem viga, mis tõigi lõpuks rea ebasoovitavaid tulemeid. Aga - baaside lepingu, riigi relvajõudude nõrgendamise jne teemad, seal on rohkem erimeelsust?
Minu enda suhtumine... oleks vist selline, et 1934. aastal vabadussõjalaste vastu pöördudes tegid Päts, Rei, Einbund ja Laidoner midagi sellist, milleks neil ei olnud õigust. Seda me saame neile tõsiselt ette heita.
Võimuhaare tähendas sisuliselt politseiriigi kehtestamist. See režiim ei põhinenud niivõrd sõjaväel, kui salapolitsei ebaseaduslikul nuhkimusel. Keelati ära see, millest Eesti demokraatia tegelikult ärkamisajal sündinud oli: poliitiliste kõnekoosolekute pidamine; vaba eesti mehe valjul häälel oma mõtete väljaütlemine. 1940. aasta valikud on sellega ilmselt seotud.

On räägitud palju võimu võõrandumisest rahvast ja Ukraina-sündmused on toonud Venemaa ohu taas tulipunkti. Ses suhtes on näidend aktuaalne. Kas on ühiskonnas tervikuna ilmnevaid nähtusi, kus paralleelid Pätsi-aja ja tänasega ilmsed?
Ma vist ei tahaks nagu päris otsest manuaali anda etenduse jälgimiseks, ent paralleelid tänapäevaga on ju piisavalt ilmsed. Sõltumata sellest, kas mina neist näidendis juttu teen või mitte. Ka toona sai riigivõimu pattulangemine alguse sotsialistide kaasamisest valitsusse. Järgnes vabadussõjalaste kui rahvusliku patriootliku rahvaliikumise mõrvamine. Nagu üks tegelane meil näidendis ütleb: kui sotsid saavad võimu juurde, siis seda Eesti Vabariiki, mis sündis Vabadussõjas, seda ei ole enam. Rahvuslus on alati olnud kõigi sotsialistlike parteide vihatuim vaenlane, nii oli kunagises vabariigis, nii on ka nüüd. Toona rähklesid sotsid nö töölisklassi eest, tänapäeval muulaste eest. Toona oli eesmärgiks marksistlik klassivõitlus, täna brežnevliku kolonisatsiooni tulemite põlistamine ja kakskeelsus. Ja kui Eesti riigi hing saab olla ainult rahvuslus, siis on selge, et sotsid saaval võimul püsida millegi muu toel.  70 aastat tagasi rahvuseta töölisklassi häältega, täna muulaste häältega.

kultuur.err.ee, 27.03.2014