See, et 85-aastaseks saav näitleja tuleb üsna olulises rollis lavale, on iseenesest suursündmus. Sisuliselt on tema Daisy üsna meeleolukas kuju. Üsna mitu mu tuttavat leidsid temas märkimisväärseid saranasusi oma emadega ja minu arust pole selles midagi imelikku. Pole kahtlust, et Ita Ever tõesti mängib, mitte pole päriselt selline lihtsakoeline ning vanadusest ja rutiinsest elust nüristunud naine nagu Daisy. „On aeg teada saada, kes ma tegelikult olen!” kuulutab Daisy. Kuid publik tajub seda ka Ita enda kohta.

Everist märksa nooremategi kultuuriinimeste – juba umbes 70-aastaste – kohta öeldakse mõnikord, et nende füüsiline vorm on tunduvalt parem kui vaimne. Märgatavalt sagedamini kuuleb vastupidist. Ever ei tee endale kummaski punktis hinnaalandust ning tuiskab lavale ja lavalt minema sama hoogsalt kui mängupartnerid. Aga mis noored need Malmsten ja Sukk kah enam on.

 Kõik naerukohad mängitakse välja sujuvalt ja heas rütmis. Publik tunneb end igatahes hästi.

Põhimõtteliselt saaks sama efektselt, aga vanainimese energiat säästvamalt tähistada auväärset juubelit ka rolliga, nagu on „Finaalis” Aleksander Eelmäe Jasperil. Ta istub liikumatult tugitoolis, aga on ka sellisena mingis mõttes tähelepanu keskpunktis. Psühholoogilise sügavuse või mitmepalgelisusega Daisy ei hiilga, kuid seda ei tee ka ükski teine tegelane. Kui episoodiline Matthew välja arvata, võib seitse tegelast üpris Walt Disney laadis pöialpoiste nimedega ristida: Askeldaja, Maigutaja, Joodik, Sünnituskonveier, Sinisukk, Targutaja ja Hädavares. Näidendi tähendusvälja kõige avaramaks muutvad persoonid – ema ja vend Dick – lavale ei satu, sest nad on surnud.

Teised näitlejad jäävad üksikult ja tervikuna Everi varju, nagu on nii auväärse juubeli tähistamise puhul igati sobiv ja soliidne. Henry (Tiit Sukk) „Ära tee endale tüli, küll me ise!” jääb väga malbeks initsiatiivi haaramise katseks. See ei tähenda, et teised ei tee tööd. Märkimisväärne on Mait Malmsteni panus, kellele langeb eriti tänamatu osa: naerutada publikut alkoholismi, homoseksuaalide ja armukadeduse baasil. Ometi mõjub tema Benedict soliidselt ja harmooniliselt. Ka Kersti Heinloo impulsiivsus ning traagilise ja iroonilise piiril rollijoonis jätavad värske mulje. Tema Marianne’i ja Liina Olmaru Margareti konflikt laste ja abortide baasil on lavastuse haaravaim episood.

Näidendi sisulistest väärtustest pole suuremat rääkida. Tegu on suhteliselt kerglase ja ilmselt konservatiivsele (vanamoelisele) publikule mõeldud tükiga peresuhetest, mis on pigem halvad kui head, ehkki põhjust nagu pole. „Traagiline lugu, kui mõtlema hakata,” ütleb Benedict. Iseasi, kas on mõtet mõtelda. Dialoog on aga nii triviaalse teema kohta silmapaistvalt leidlik ja vaimukas. Kõik naerukohad mängitakse välja sujuvalt ja heas rütmis. Publik tunneb end igatahes hästi.

Viimane roll või mitte?

Küllap on näidendeid, mille teistkordne lavastamine režissööri vaimu arendab, aga „Finaal” selliste hulka ei kuulu. Ikka ja jälle need ootamatud, hoogsad ja veidi ülepakutud sissetulekud ning veidi vähem temperamentsed ja sujuvamad lavalt lahkumised. Ja tükk mõnusat jutuveeretamist nende vahel. Ma arvan, et kui Roman Baskin „Finaali” 1990. aastal Vanalinnastuudios lavale tõi, nägi kõik üsna samamoodi välja. Välja arvatud muidugi Daisy osatäitja. Aga küllap nii oligi mõeldud. Juubilar, keda tähtsustada, on ju ikkagi Ita Ever, mitte Simon Gray või Draamateater.

Kas näidendi pealkiri on tähenduslik? Märgib see Everi viimast teatritööd? Tundub tõenäoline, ehkki arenguruumi peaks jätkuma. Salme Reek tegi oma viimase rolli 88-aastasena: Salong-Teatri „Ekke Moori” instseneeringus Neenuna. Herta Elviste ja Lembit Eelmäe olid Vanemuise „Vladimiri väljakus” esimesel hooajal kahe peale kokku 158, aga tükki mängiti ju üle aasta.