Mäslev, emaarmastust janunev (hilis)teismeline Laurel ilmutab püromaani kalduvusi. Guvernandiks palgatud preili Madrigal soovitab neiul maalida põlevat küünalt. «Leeki maalida?!» üllatub Laurel. Neis kahes sõnas ilmutab end preili Madrigali missioon: korrastada hävitamine loovuseks, põle(ta)mine kunstiteoseks.

Muuseas, kas pole leegi maalimine tabav kujund Roman Baskini lavastajakäekirja puhul?

Teises vaatuses sekkub stsenograafiasse video (videokujundaja Tauno Makke) ja võrdlemisi võimukalt. Kalade hõljumine helesinises vees hiiglasuurel tagaseinal kipub varjutama näitlejate kohalolekut, kaaperdama finaali üllatuslikkust.

Esietendusel võis aduda arenguruumi, kummitas valmissaamatus. Kohatine ebakindlus uuristas Ita Everi särtsakat rollielu: oli tunda, kuis kärtsroosa parukaga daam, ekstravagantne võimukas proua St. Maugham alles puhkeb õide, vajab aedniku kannatlikku hoolt. Aga südamlik ja aus vastuvõtlikkus, millega partnerid ja publik Everit igal lavaviivul hoiavad, on õpetlik, on julgustav meie lahmivas kalgis ärapanemishasardis.

Vaid avastseenis figureerivad Viire Valdma ja Maria Klenskaja panevad osavalt aluse saladusele: keegi pole see, kellena näib. Ülle Kaljuste preili Madrigal kannab halli kleiti kui nähtamatuks muutvat kaitserüüd, ta valvas isiksuslik vaikimine meenutab «Cyrano de Bergeraci» viimase vaatuse väärikat Roxane’i kloostrimüüride vahel.

Kaljuste pingestatus paelus stambivabadusega, ehkki teise vaatuse maskilangetamine esietendusel sama veenev polnud. Preili on huvitav persoon, teravapilguline kartmatu inimesetundja, kes suudab mõndagi korda saata, nii aias kui majas. Muuhulgas saab preili jagu despootlikust pööningukummitusest, kelle saadikuna liigub laval põetaja – Anneli Roosi etteasted toovad meelde Virginia Woolfi psüühiliselt agressiivsed teenijannad filmist «Tunnid».

Trotsinoote pillutab Ester Kuntu Laureli osas, provotseerides, loivavaid ja aelevaid puuriloomapoose võttes, nii et tajume lausa füüsiliselt, kuis Laurelil on lapsnaise kehas kitsas ja umbne. Harriet Toompere uje Olivia veikleb abitu ja pärsituna oma ema ja tütre vahel, jõudes endalegi üllatuseks lootusrikka lahenduseni.

Markantsed on kaks meestegelast. Tõnu Kargi nimetu Kohtunik on intriigis tähtis isik. Kark mängis esietendusel kuidagi filmirolli loogikaga, tema lavaelu lagunes kaadriteks, vaimukatest pudemetest ei monteerunud kokku loetavat inimest. Jäigi häguseks, kes too vanahärra õieti on ja mida ta varjab.

Risti vastupidi mõjus Mait Malmsteni kammerteener Maitland (amüsantne nimekaimlus!), kelle mängus oli nauditav nii iga vinjetikene kui detailidest moodustuv elus inimene. Etenduse juht, kelle prantsuse keeles pomisetud käsklustele alluvad muusika ja valgused. Maitlandi rolli mahub naiselik teatraalsus, kord malbe, kord paheline märterlikkus, muusikali Kurva Kuju Rüütli mehine unelevus... Ja veel oo kui palju enigmaatilisi finesse.

Sebranahale astudes ennetab ta surematut komöödiastaari, teener Jamesi filmis «Õhtusöök ühele», mis ju valmis «Kriidiaiast» kümme aastat hiljem! Sujuva kerguse ja hoolivusega sisestab Mait Malmsten teksti näitlejakreedo, loovuse põhimomente: kriitika ei saavuta kunagi seda tulemust mis kiitus; kui antakse vääriline ülesanne, on tiivustav olla ülesande kõrgusel.

Siia on paslik lisada, et Roman Baskini lavastajakäekiri ei eelda mitte ainult kirglikku, vaid ka intuitiivselt tarka, vaimukat, tundlikku näitlejat, kes ülesande tähenduse ära mõistatab ning selle paindlikult realiseerib.

Proua St. Maugham ja preili Madrigal, kaks kanget naist, jäävad hoolt kandma aia, loodetavasti ka teineteise eest. Viimane trump varrukas kuulub loomulikult Maitlandile: teener süütab eksootilise kuju silmaavades sinise lambi. On see lootuse või kurbuse sinetus – või siiski lumekuninganna silmade jäine helk?

Postimees, 14.02.2018