Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Katkised inimesed (PM)

28.09.2012

KATKISED INIMESED
Pille-Riin Purje

Martin Alguse «Kontakt» võitis rahvusvahelise näidendivõistluse „New Baltic Drama 2011“, esmalavastatus oli Turu Linnateatris. Tegu igati ootuspärase nüüdisdraamaga. Kolm paari tegelasi eri paikades (Tallinn – Kopenhaagen – Helisingi ja Stockholm), kelle omavahelised seosed vastutulelikult lahti seletatakse. Kapaga ängi ja suhtlemishäireid, stressis tugiisikud, konkreetsed lapsepõlvetraumad. Katkised inimesed, kes end süüdistavad, et sai oldud kord rõõmus ilma põhjuseta. Ega elukestvaks õnnetu olemiseks ole põhjendusi tarviski.
Kohustuslik lisand törts teadusloengut, ikka Tom Stoppardi „Arkaadia“ stiilis, sedakorda kosmoloogiast ja tumeainest. Viimaks viiakse otsad kenasti kokku, jätmata publikule vähimatki võimalust ise millelegi loota, midagigi omapäi järeldada – kongeniaalse puändina hõikas lavastaja Ingomar Vihmar esietenduse lõpul „võite plaksutada!“, pühkides saalist viimse küsiva pausi. Minu muljes on Alguse „Kontakt“ vaimusuguluses draamateatri suures saalis mängitava David Edgari „Nelipühadega“: teksti kalkuleeritus ja konstrueeritus on see, mis ei lase saalis omakujundeid luua.
Kunstnik Illimar Vihmari merepõhja-lavaruum koos Triin Suvi valguskujundusega on mõjuv, keskmes laudakvaarium, peegelpõranda steriilsus ja veiklevate valguslainete igavikulootus ühtivad põnevalt. Lavastus järgib teksti ängistruktuuri ehk liigse pieteeditundega, nii leevendava kui teravdava absurdi pritsmeid võiks heldemalt lennutada.
Osalistest mängib end usaldusväärsesse lähiplaani Kristo Viiding, hoides ratastoolis Rene rollis vaatleja helesaladust, kandes ajatu kontaktisiku teemat, luues nagu kogemata järjepidevuse Nimiga Uku Uusbergi autorilavastuses „Kuni inglid sekkuvad“. Napilt ja targalt doseerib kõrvalpilgulist mõrkjat, aga ometi hoidvat muiet Märt Avandi – normaalne hull Johan. Nii Kleer Maibaum-Vihmar (Rita) kui Marta Laan (Anne) sekundeerivad oskuslikult, kumbki ei pinguta tegelase kompleksidega üle, mõlemad tervenevad veenvalt Maria Avdjuško absoluutne absurdinärv ergastab mängu, ka autori Martin Alguse osalus lisab värskust eriti tuhvlialuse naabrimehena.
Raskepärasus kippus ohustama Ain Lutsepa (teadlane Anton) ja Jaan Rekkori (vaimsuse elukõrgkooli rahailma vastu vahetanud jõmm (?!) Georg) partnerlust. Kui Lutsepp „ujus“ rollikaride vahelt välja oma õhulise muheduse ja humanisti sarmiga, siis Rekkor jäi deklaratiivsemaks, ilmselt protestiks hõreda rolliskeemi vastu. Kostüümides vilksatab siin-seal mänglev süsteem oranžiga, Georgi pintsakuvarrukal püüab pilku oranž nööp, ent tegelaskujus jääb just too „nööp“ ehk sürpriis vajaka. (Muide, vahel on tunne, justkui minetaks roll oma isikupära täpselt sel hetkel, mil meesnäitleja pistab käe lõdvalt püksitaskusse – on meestel laval see enesekindlust markeeriv stampžest varuks, kui kord kõik taskud kinni õmmelda, tea mis nad siis oma kätega peale hakkaksid?!)
Ööl pärast „Kontakti“ esietendust nägin unes, et ekslesime Juhan Viidinguga Tallinnas: tulime koosviibimiselt, saatsin teda koju, kirjanike majja. Mustas ülikonnas Juhan V. oli ühtaegu nagu väike koolipoiss ja vana mees, ei saanudki aru, kumb on kumma kaitse all, aga hirm linnas laamendavate pättide ees ja sisemine rõõmus rahu temaga koos olemisest segunesid kummaliselt. Edasi pidin taksoga sõitma oma koju, aga taksole helistada ma selles unes veel ei jõudnud.