Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Kes see Becket õieti oli?

Teisipäeval, 14. juunil esietendub Tallinna Katariina kirikus Eesti Draamateatri uus suvelavastus prantsuse nüüdisklassiku Jean Anouilh´ näidendi „Becket ehk Jumala au“ põhjal.

„Kes see Becket õieti on“, küsib Inglise parun laval paarilt omasuguselt ja saab vastuseks: „Inglismaa kantsler.“ „Aga, kes ta inimesena on?“, ei jää ta rahule. See aga ongi võtmeküsimus, millele Draamateatri suvelavastus „Becket ehk Jumala au“ vastust otsib. Thomas Becket, ajalooliselt kuningas Henry II prassingutekaaslane, hilisem kantsler ja lõpuks Cantebury peapiiskop, kes ta õigupoolest oli?

Lavastaja Priit Pedajas: „Anouilh’ Becketi-näidend tuli mulle meelde mitu aastat tagasi Padise kloostri varemetes. Küllap ma mõtlesin, mida seal mängida võiks. Igatahes tuletas see näidend ennast meelde iga kord, kui ma pärast seda sinnakanti juhtusin. Häbi ja alandus, sõprus ja põhimõtted. Ja au. Alistatud rahva häbi ja au. „Me oleme küll üksteisega truudusevandega seotud, aga muud ühist meil pole. Niikaua kui Becket peab oma au välja mõtlema, teenib ta sind. Aga ühel päeval, kui ta selle tõesti leiab... Ainult kus on Becketi au?“ Võiks öelda, et see näidend on sõprusest. Heast vanast ühemõttelisest sõprusest. Ja sellest, millal sõprus enam ei maksa ja loevad ainult põhimõtted. „Ärge tehke seda,“ ütleb Becket, kui kuningas määrab ta peapiiskopiks. „Kui ma saan peapiiskopiks, ei saa ma enam teie sõber olla.“ Kindlasti on see näidend nii kuningas Henry II kui Becketi näidend. Näidend kahest vanast sõbrast ja joomakaaslasest, kellest saavad leppimatud vastased. Kas põhimõtete ja au järgimine on sõpruse reetmine? Becketi ideid võib võtta ka väga radikaalsetena. Siit tekib hulk küsimusi – kuidas radikaalsus puudutab nii omasid kui vastaseid? Kas konfl ikt on radikaalsuse paratamatu kaaslane?... Küllap omaaegses Noorsooteatri Mikiveri lavastuses oli väga oluline alistatud rahvaga seonduv. (Saksid olid juba 100 aastat normannidest vallutajate võimu ja sunni all.) Anouilh’ näidendis on see oluline teema ja kindlasti kõlas see 1972. aastal valusalt. Täna see alistatud rahva teema minu jaoks nii tähtis ei ole. Kuid oluline on ikka ja jälle seda aega meelde tuletada.“

„Becket ehk Jumala au“ jõuab sel suvel publiku ette kuuel korral juunis ja kolmeteistkümnel korral augustis.