Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Kirjandusega kimpus mägironimine (PM)

27.09.2016

KIRJANDUSEGA KIMPUS MÄGIRONIMINE
Rait Avestik

Kuna tänapäeval on ilukirjanduse lugemise ja soetamisega nii, nagu on, aga teatris käiakse järjest rohkem, käiakse lausa valimatult, siis on kirjaniku ja tema loomingu eksponeerimine, tutvustamine ja levitamine teatrivahenditega igati kaval ja mõistlik tegu. Seda enam, kui kirjanikul on midagi öelda, kui tema sõnumil on eksistentsiaalset kaalu, kui selle abil ei võeta vaatajat (lugejat) lahti, vaid pannakse kokku, ollakse toeks.

Kolm ja pool aastat tagasi teatrilaval debüteerinud Tõnu Õnnepalu just selline kirjanik ongi ning selle aja jooksul nelja lavastuse teksti autorina («Sajand», «Vennas», «Mäed») või dramatiseerijana («Ingeland») laval kummardamas käimine räägib juba teatud sihipärasusest.

See räägib ka sellest, et Õnnepalu on leidnud endale teatripraktikustest kaasamõtlejad-tegutsejad (lavastajad Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor, näitlejad Pääru Oja, Külli Teetamm, Kaie Mihkelson jt), sest tema näidendite tempo, rütm, (taotletud?) staatilisus ja literatuursus ei käivita ilmselt mitte igat lavastajat.

Nagu kõikides eespool nimetatud näidendites mõtiskleb Õnnepalu kas kaudsemalt või otsesemalt inimese ja aja kulgemise üle (või inimese kulgemise ja aja seismise üle, või ka vastupidi), teeb ta sama ka Draamateatri uuslavastuses «Mäed», milles on tegevus inimese ajutisuse võimendamiseks mägedesse viidud.

Mida muud oma elus ikka teha, kui otsida ennast, teist, armastust ja saada targaks. Inimese olemuse keerulisusest ja samas ülimast lihtsusest kõnelemisele on lisatud zen-budistlik aktsent, mis kunstnik Liisi Eelmaa korraldusel mõjus maitsekalt ja delikaatseltki.

Vaatamata sellele, et näidendi autor näeks «Mägedes» hea meelega publikut kahe noore inimese ja kahe vanainimese (kes võivad olla ka needsamad noored aastate pärast) lugu jälgimas, on see näidendi intriigi, arenduse ja kulminatsiooni puudulikkuse tõttu mõnevõrra keeruline.

Ma ei tea, kui vabalt Õnnepalu n-ö omalavastajad Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor teksti ja remarkidega ümber käisid (ilmselt oleksid võinud rohkem käia), aga õhustikku loova dialoogi ja tegevuse asemel kogesime pigem kogumit poeetilisi monolooge. Üldise teatririkastamise kontekstis on see kõik positiivne, teatrielamuse saamise asjus võib kogeda aga teatud õõnsust. 

Ühest küljest võib «Mägesid» kasutada kui näidet sellest, et kuigi meil on tõsise ja tiheda teatriõhtu loomiseks kõik komponendid justkui olemas – tekst, lavastaja, näitlejad, kujundus, muusika, valgus, publik –, on teatrisündmuse tekkimiseks vaja seda, et need kõik omavahel ning siin ja praegu suhestuma hakkaksid. Kuigi eraldi võttes ei taha ega saagi neile komponentidele midagi ette heita, on puudu sideaine, olgu selleks siis kirjaniku-lavastaja-kunstniku teatrispetsiifiline aegruumiline kompromiss või midagi muud.

Tõnu Õnnepalu avaldas meedias enne esietendust antud usutluses, et näidendiga on tal alati kaks rõõmu – üks on kirjutamise rõõm ja teine rõõm on see, kui tekst hakkab lavalaudadel elama. Küllap nii läkski – tekst hakkas küll elama, aga see, mis teksti taha või sisse jäi, jäi kuidagi kiduraks. Rõhutan veel kord, et nii tekst kui ka ekspressionistlik ja visuaalselt mõjuv, pea sada aastat tagasi tegutsenud Hommikteatri lavastustest n-ö tuttav kujundus on eraldi võttes kahtlemata pealt vaatamist väärt, kuid just kõnealuses lavastuses oldi üksteise suhtes justkui teisest ooperist.

Rõõm on selle üle, et osatäitjad ei lasknud end liigliteratuursusest ega pisut kammitsevast kujundusest suurt häirida ning Tüdruku (Külli Teetamm või Liisa Saaremäel) ja Poisi (Pääru Oja või Christopher Rajaveer) filosoofilised arutelud olid ette kantud värskelt ja jõuliselt. See, et paarid olid erinevad, lisas mõlemasse teatriõhtusse ainult lisaväärtust, kuid tõestas ka seda, et näitlejate mängust ei olene, kas see puuduolev sideaine saabub või mitte.

Ester Pajusoo kujunes vahest lavastuse kõige olulisemaks osatäitjaks, sidudes endas nii kunagiste noore Tüdruku, kui nüüdse elutarga ja vaimuka Vanaeide, olles nõndaviisi vastaspooleks nii noortele kui ka vaikivalt istuvale Mungale (Aleksander Eelmaa).  Ja see pole isegi lavastuseväline tähelepanu juhtimine, aga mingit lisaväärtust ja tähendust loob tõsiasi, et laval on koos oma esimeste näitlejasammude tegijad ning sealsamas majas pea 60 aastat näidelnud Pajusoo.

Olulise tegelasena peaksime tajuma ka Eelmaa Munka, kuid tema sisemisest pingest vaba selg ei olnud teatrispetsiifiliselt üleliia kõnekas ja sestap ei tajunud sealt ka mingit kiirgust. Kuigi see budistlik rohelus kuidagi selgust ja helgust kultiveeris, jäi Munk ikkagi kirjaniku remargiks, mitte tegelaseks.

Raagus puu, mis on selles lavastuses igati asjakohane ja mille all Munk istus, lubab muuhulgas, võib-olla pisut huligaanselt, tõmmata paralleele ühe 40 aasta taguse lavastusega, kus ka Eelmaa koos teistega kedagi Godot’d ootas.

Mulle on jäänud mulje, et nii Õnnepalu kui ka lavastaja Eelmaa on proovinud teatrisaalidesse mõõdetud lausetega pigem vaikust ja rahu tuua. Selline teatritegevus on lausa möödapääsmatu ja just sellepärast tuleks eriti mõõdetult, isegi kriitiliselt suhtuda kirjanduse ja teatri vahekorda pealt vaatavasse lavaaega. 

Postimees, 27.09.2016