Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Kõigi maade onud, ühinege! (EPL)

22.03.2016

KÕIGI MAADE ONUD, ÜHINEGE!
Veiko Märka, kriitik

Hendrik Toompere autorilavastus jutustab nõukogudeaegsest elust maagilise realismi žanri kasutades.

Hoolimata peategelase konkreetsuse ja tema elu paljude üksikseikade sihikindlast eeltutvustusest ei ole Draamateatri „Onu Aare” elulootükk, vaid üldistus väga paljudest onudest läbi aegade.

Küllap leiab enamik vaatajaid oma suguvõsast või tutvusringkonnast vähem või rohkem tuttavlikku. Kui mitte peategelase, siis vähemalt miljöö mõttes. (Mul oli samuti 1930. aastal sündinud onu, kes töörabamisele meditatiivsemat laadi harrastusi eelistas. Samuti olen elektrilöögiga pohmelli ravinud, ehkki kogemata.) Universaalsust ei häiri ka tegevuspaikade konkreetsus (peamiselt Väike-Maarja ja Rakvere) ega teised tegelaskujud, kellel on ju samuti reaalsed prototüübid. Üldistusena kõlab ka lavastuse põhiidee: kui inimene ikka ei taha tööd teha, leiab ta sellest pääsemiseks võimalusi iga ühiskonnakorra puhul ja majanduslikust olukorrast sõltumata. Prototüübi sedavõrd jõuline esiletõstmine isegi häirib kunstitõe mõjulepääsu, aga ju see oli mõeldud ainult meediale sissesöötmiseks.

Lavastus on rõhutatult eklektiline. Piltidel puudub loogiline side, narratiiv on teisejärguline. Domineerivad eredad üksikkonfliktid, vaimukas dialoog ja tegelaste veider, kuid terviklik maailmanägemine. Meie eluloonäidenditele omasest olmerealistlikust pisidetailide ja faktide kuhjamisest on „Onu Aare” niisama vaba nagu Saaremaa pagulastest. Isegi nii triviaalsed toimingud nagu kella vaatamine, sünnipäevalaulu laulmine, mantli andmine teatri garderoobi jne võtavad siin jabura või sürreaalse mõõtme. Või selline hoiatus: „Ära uju! Kuival maal oled!” Kuid vahelduseks leidub ka täiesti olmelist dialoogi: „Kalev on sul ju tubli.” – „Jah, sai vanglast välja.”

„Onu Aare” žanriline silt võiks olla maagiline realism. Mängulisus avaldub eelkõige tegelaste psüühikas, mitte välistes efektides-afektides. Aga ka situatsioonides. Kui siga põgeneb tapmiselt, puss kõris, on see juba küllalt maagiline. Kui aga liiklust reguleeriv miilits teda seejärel peatumismärguande eiramise eest reide tulistab, on see veel maagilisem. Üdini argised asjad muutuvad ülimalt kummaliseks. Kasvõi räime-tomatikonserv, kui see akvaariumisse pannakse. Ja eriti siis, kui jälle välja võetakse. Niisama põnevat salaelu elavad suss, jalgratta sadul, mopeed, publiku esiridade kohal ohtlikult kõikuv saelaud, kamm, nõel jne. Paljud põnevad metamorfoosid jäävad lõpliku selgituseta, näiteks ei saa me teada, kas koer, kelle mehed tee ääres põlema panid, ikka oli enne surnud.

Leidub ka puhtakujulist absurdi, näiteks Aare isa ja onu ilmumine miilitsatena, aga sellised võtted muudavad üldpildi ehk liigagi kirjuks. Näidendist on mõttetu otsida õpetlikkust või moraali, kõik tegelased elavad osalt hoopis elulähedasemate („Kõige parem kana on varastatud kana”, „Aga kas sa seda tead, et taimetoitlased on imbetsillid?”), osalt hoopis segasemate juhtmõtete järgi („Esimene poeg peab ikka poisslaps olema”, „Ma näitan sulle puusärgi kaane vahelt ka keelt”).

Omanäoline lavastus

Kindlasti pole „Onu Aare” nõukogude aja nostalgia – aga veel vähem selle hukkamõist. See, et Aare just sel aastal sündis, oli paratamatus, mis määras kindlaks mõne välise märgi tema elukäigus, näiteks töö miilitsas ja KGB-s. Aga Aare-taolisi antikarjeriste leidub tänapäevalgi kõikjal – paremal juhul kauplustes turvameestena, halvemal külapoodide ees ebakaines olekus. Võib-olla pole nende kõrgeim unistus mootorratas nagu Aarel, vaid midagi muud, aga see pole tähtis. Tähtis on kättesaamatus.

Lavastus tervikuna on omanäoline, kindla stiiliga ning pakub rikkalikult ehedat elutõde, kunstilisi kujundeid ja filosoofilisi üldistusi. Mis ei tähenda, et puudujääke ei leiduks. Tühiseim neist oli halb diktsioon, mis esietenduse mõistmist mitmel korral häiris. Aeg-ajalt esines seda mitmel näitlejal ja sellest oli kahju, sest näidendi tekst on lööv, vaimukas ja liiglihata. Pigem kipuvad venima tegevused. Näiteks ei haaku muu sündmustikuga stseen, kus Aare teatrikunstnikuna proovi satub ja seal eriti midagi korda ei saada. Aga päris omaette intermeedium see ka pole. Üldse jätab lavastuse esimene veerand kõige segasema ja venivama mulje. Teine vaatus mõjub terviklikumalt. Häirib ka mõni võõrutusstseen. Näiteks pole publikule vaja meelde tuletada, et Aarest kunagi näitemäng kirjutatakse, see on niigi teada.

Soolotsemist pole

Taavi Teplenkov nimi- ja peaosas mõjutab lavastuse rahutut ja närvilist rütmi kõige rohkem. Tema ebaadekvaatne käitumine ja väline mõistatuslikkus on igati õnnestunud. Aga üldmuljes räägivad täiel häälel kaasa kõik laval viibijad, soolotsemisest pole Aare puhul vähimatki juttu. Statiste selles tükis pole, ansamblist väljalangejaid samuti mitte. Kõik nad hõljuvad inglitest lummatuna kusagil uduviirgude vahel, mis sunnivad spiraale tegema ja eksima. Esile tõuseb Indrek Sammul tänu äärmiselt sügavale Heino rolli sisseelamisele. Sama võib öelda Ülle Kaljuste Valja kohta. Merle Palmiste Aare abikaasa Milvina elavdab märgatavalt esimest vaatust. Teises tal enam erilist funktsiooni pole ja seega jääbki selgusetuks, kas Aare suri lesena, lahutatuna või naisemehena.

Eesti Päevaleht, 22.03.2016