Vene komöödias püstitatakse alevi väljaku ääres olevale tühermaale ausammas. See käivitab loo. Ausamba otsas seisev Kojamees on elus ja hakatuses ennast kangelaseks ei tunnista, ehkki teised talle ausammast nähes isegi salaluuraja sildi külge kleebivad. Kui on ausammas, siis järelikult on ka kangelastegu. Ausambaid püstitatakse kangelastele.

Inglise näidend pole tavaline üheplaaniline olude ja inimese nõrkuste väljanaermine. On traagilise tunnetusega kirjutatud lugu sellest, mis juhtub inimestega, kui neil õnnelikuks olemiseks näiliselt kõik olemas on. Igal selle loo tegelasel on oma väline edu ning sisemise edutuse, ehk isegi avaliku õnne ja peidetud õnnetuse lugu elatud elu seljakotis.

Argielu komöödia

Rakvere lavastusele annab aktsendi ausamba jalam teatri fua-jees. Postament, kuhu kõik võivad ennast sätitada. Ja muidugi pildistada lasta. Kangelasena!? Tunnistan, et panin tekkinud kiusatusele vastu ja selle postamendi otsa ei roninud. Nüüd pisut kahetsen seda, sest laval rulluvasse sisse elamiseks oleks see olnud abiks kindlasti.

Et lugejale vene komöödia maitset anda, on paslik tsiteerida üht vaimukat sutsu lavadialoogist. Väikestviisi ärimees Zahar, kojamehe sõber: “(...) Teisi selliseid veidrikke ju alevis ei leidu. Ütle näiteks, miks sa oma koerale viisnurkse kuudi meisterdasid?

Ivan: No kui koera nimi on Pentagon, siis peab tema eluase ka vastav olema. Mis sest et vähendatud variandis.” Siin on üsna selge paralleel meiegi vabariigi kollasema meedia kangelastega. Mida veidram, seda kangelasem.

Lavalugu areneb omasoodu. Alguses ausambast ehmunud kojamees hakkab ühel hetkel ise uskuma, et on kangelane. Osa ümbritsevaid usub seda nagunii.

Tema juurde tullakse argimuredega, näiteks et pangu Ivan alevivalitsuse ees ja käsutuses asjatult seisev buss koolilapsi vedama. Sellised naljad ja inimkannatused.

Millegipärast on mul tunne, et see kuus aastat tagasi Venes kirjutatud ja seal isegi näidendipreemia saanud lugu on meie teatri ja riigi elule mõeldes vanaks jäänud. Või siis ei osanud lavastaja mu mõtet suunata sellele, mis asja aetakse peale tavalise soovi meelt lahutada. Ei olnud konksu, mis tiriks kaasa mõtlema tegelastega, kas pilgatakse, naerdakse välja Vene kaasaegset elu, või peaks ma mõtlema ja naerma selle üle, et pole suurt vahet elul Venes ja meie vabas riigis. Pärast vaatamist isegi naiivselt mõtlesin, et äkki võikski meil igas külas olla mitte Vabadussõja, vaid vaba inimese au sammas.

Mul seekord isegi oli kahju, et kunstnikud olid lavale ehitada lasknud tingliku ruumi, kus puudus argiolustik, mis iseloomustaks nende inimeste välist elu. (No näiteks kineskoobiga välismaine televiisor, mis ei tööta juba aastaid, aga millelt hoolikalt tolmu pühitakse, nagu seda on kirjutanud näidendi autor.) Samas näitlejad mängisid oma “kangelasi” üsna lihtsas, realistlikus, vahest liigagi tavaarusaamadest lähtuvas võtmes. Kuidagi nii, et kui on vene mees, siis joob viina. Kui ei jooks, siis oleks see ebatavaline. Kui on vene naine, siis on baaba, mitte just Baba-Jaga, aga ilmtingimata on käre, meest halvustav ja allutav, aga lõpuks ikkagi armastav. Kui on koolitüdruk, siis on pioneer, kui valitseja, siis arg varas.

Tean, et üsna tõenäoliselt loksub see kujunduse, tegelaste ja tegevuse esmane vastuolu mängides paika. Läheb täpsemaks kindlalt. Näitlejad kohanduvad, saavad publikult vastureaktsiooni, saavad teada, mis nali lõikab ja mis mitte. Aga sisu poolest ikkagi tundub, et näidend on meil lavastamiseks ajas hiljaks jäänud. Oleme need äratundmised oma reaalias juba ära tundnud.

Ootas oma aja ära

Risti vastupidiselt mõtlen, et draamateatris esietendunud “Finaal”, mis pühendatud Ita Everi 85. sünnipäevale, on just praegu meil mängimiseks oma aja ära oodanud. 1990. aastal, kui Roman Baskin selle esimest korda lavale tõi Vanalinnastuudios, ei olnud meie, teatripublik, vast selle mitmekihilise loo vastuvõtmiseks veel nii valmis. See kõik võis olla võõras, sest tänaval kuulutati uut õnnelikku elu siis.

Ehk oleks pidanud näidendis sündivat siis lavastama kui hoiatust, kuhu ihaldatud heaolu võib välja vedada. Nüüd on see ihaldatud heaolu meil käes ja suures plaanis oleme inglise komöödia osalised.

Inglise lugu on – nagu vene omagi ehk – tavaliste inimeste lugu. Aga olud on teised. Vene komöödia tegelased on oma eluga harjunud ja enne ausammast inimelu mõttekuse üle väga ei mõtiskle. Ollakse harjunud endaga, oma riigiga ja niru eluga, sellega, et miilits kojamehe kainenema viib ja selle eest tema naiselt saadud trahviraha oma tasku paneb.

Inglise loos on tegelased haritud ja väliselt edukad inimesed, sisimas aga ei ole eluga rahul. Kohati tundub, et pole olnudki. Välise taga on sisemine ebakindlus, juuakse maitsvat napsi, kantakse kallist ülikonda, aga maailma talumatu raskus on sellega selga kukkunud. Meie oma Eestis oleme vabaduseaastatega elanud sellesse maailma nüüdseks, kuhu see näidend meid asetab. Haritud oleme, hästi elame, nägusid teeme, valetame endale ja teistele, et edukad välja paista. Õnnelikud olla ei oska. Jajah, ma tean, et on mitu Eestit ja mitmesuguseid eestlasi. Naera või puruks.

Komöödia nagu tragöödia

Kui nüüd endalt küsin, kumb lavastustest mind rohkem naerutas, siis ma ei saa vastata. Ülekohtune oleks öelda, et ei kumbki. Siin võib süüdi olla mu isiklik tumemeelsus. Ega kumbki lavastus mind äratundmistele vaatamata lohutanud ka. See samuti, et mu meelest “Finaal” oma filosoofilisusega sinna Tšehhovi kanti kisub ja “Ausammas” me ajamärgiks olnud Vanalinnastuudios mängitud “Prügikastide” kanti.

Mõte on, et kas peab üldse komöödiat vaatama minnes mõtlema minema?

Ita Ever laval on muidugi ime ja imesid peab nägema. Mait Malmsten teeb taas sellise rolli, mille arengut saab jälgida ja eraldi kirjeldada, on nüansitundlik ning täpne monoloogides ja repliikides. Tegelaskuju avab ennast järk-järgult ja on muutumistes üllatav, mitte lihtsalt tekstipõhiselt naljakas. Etenduse järel kummardades laseb just tema välja paista rõõmul, et sai mängida koos Ita Everiga. Tähenduslik igati, kui mõelda, et selles lavastuses ta esimest korda lavale astudes komistab ... ja siis ennast analüüsima ehk õigustama asub.

Niisama uhke osa teeb Aleksander Eelmaa vaikiva isa rollis. Kusjuures esimesel hetkel äratundmatu grimmiga. Ma ei imestanud mõtte üle, et tugitoolis istuv mees mulle kunstnik Valdur Ohakat, õigemini tema üht autoportreed meenutas. Esimese vaatuse lõpus Eelmaa mängitud tegelane uriseb. Etenduse lõpul ütleb, et uks on lahti. Mida see tähendab – kas seda, et uks tuleb kinni panna, või hoopis seda, et kõik võib muutuda? Eelmaa mu meelest meelega ei anna meile vastust, ometi rullub just tema ees lahti oma järglaste untsuläinud elu. Ka selles osas ilmneb näitleja Eelmaa võime laval vaikida ja ometi vaataja jaoks energeetiliselt kohal olla, ikka läheb pilk talle. Ka siis, kui teised tegelased teda tähele ei pane.

Külalisena draamateatris kaasa mängiv Liina Olmaru teeb meeldejääva ja ehk isegi märgilise vampnaise rolli.

* * *

Kaht komöödiat me teatripildis üsna kõrvuti vaadates süvenes mus arusaam, et suurte rollide sünniks ei piisa ainult näitleja ja lavastaja andekusest. Esimene tingimus on ikkagi näidend, mõtted. Selle elusus ja kirjaniku võime kirjutada rollid nii, et neis on areng sees. Ja siis, kui see elu on, ei ole vahet, kas mängitav on sildistatud komöödiaks või tragöödiaks.

“Ausamba” saladuse ma meelega jätsin ses loos rääkimata. Selle saate teada Toomas Suumani suu läbi Rakvere etendust vaadates.

“Finaalis” aga on üsna tihe eksistentsiaalsete küsimuste galerii, et puudutada meist kelle tahes tundemaailma.