Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Kontseptuaalne kunst väärib vihkamist (EPL)

KONTSEPTUAALNE KUNST VÄÄRIB VIHKAMIST
Veiko Märka

Draamateatri „Kaart ja territoorium” viib vaataja keset lääne etableerunud ja võltsi kunstielu.

Kunstimaailm on internatsionaalne. Kindlasti on Pariisis raskem läbi lüüa kui Eestis ning vahe edutute ja edukate kunstnike vahel on seal drastilisem kui siin. Aga Juhan Ulfsaki lavastuse „Kaart ja territoorium” sisulised põhipunktid tulevad kõik kohalikust kunstielust tuttavad ette: mugavus, nihilism, ideetus, egoism. („Ma olen kogu aeg tahtnud teha midagi väga isiklikku.”) Glamuurse näitus-messi avamisega Pariisis kaasnevad jultunud ja sarkastilised kommentaarid kunstnike, ostjaskonna ja meedia vahelise kolmnurga kohta.

Eriti ilmekalt avalduvad need väites: kunstniku staatust ei näita see, et teda meedias võimalikult palju kajastatakse, vaid see, et ta võib intervjuusoovidele sülitada.

Kui üldiselt kipub Eesti teater videot kasutama maitsetult sageli ja kohatult, siis „Kaardi” esimess vaatuses on see täiesti omal kohal. Moodsa kunsti nürimeelsus avaneb seeläbi eriti veenvalt ja jõuliselt. Neetud kontseptualistid pannakse täiega paika.

Kogu see au ja hiilgus kehtib paraku ainult esimese vaatuse kohta. Autori tekst on ka teises sama sisutihe – aga see ei mängi. Dramaturgiliselt on teine vaatus tühi. Kirjanik Michel Houellebecqi jube mõrv ja selle uurimine jäävad pidetuks. Kõik ju teavad, et tegelikult ta elab. Lavastaja on üritanud vaheldusrikkust lisada, lastes teksti ette kanda vaheldumisi lavalt ja ekraanilt. Aga selle võttega võib ainult väikesi lapsi alt tõmmata. Häirisid ka sisutud kirjad ekraanil. Näiteks lavastust lõpetav „Taimede triumf on täielik”. Sama hästi võib seda väita konnade või kivide kohta. Tegelikult on täielik hoopis Islamiriigi triumf.

Kirkad näitlejatööd

Romaani dramatiseerimine ja lavastamine on ilmselt kõigist teatritegemise variantidest kõige õnnetum. Selline tükk jääb ikka kahe žanri vahele repetama nagu saunahütt kahe talu vahele. Eks see jätab jälje ka „Kaardile ja territooriumile”. Iseasi, kui teos kuulub nagunii rahva üldisesse kultuurimällu ja adapteerija võib sellest valida üksnes teda huvitava kihi või koguni loo travestiaks pöörata (Eestis näiteks „Tõde ja õigus” ning „Kevade”).

Kõlab vastuokslikult, aga näitlejatööd olid eranditult suurepärased, isegi teises vaatuses (mis oli õnneks märksa lühem). Eriti hoos oli Indrek Sammul nii horvaadi torumehe kui ka detektiivina. Mõlemad olid väliselt nappide vahenditega antud, kuid sisemiselt kirkad kujud. Pealegi alustas Sammul teist vaatust nullist, samal ajal kui teised said kasutada esimese vaatusega teenitud dividende. Mõlemad rollid on eriti vastutusrikkad, sest nii torumees kui ka detektiiv kehastavad lavastuses ainsaid mittekultuuriinimesi – nii eetilist kui ka esteetilist vastasjõudu ülejäänutele.

Täiel määral pani end maksma Ülle Kaljuste galeristi ehk kunstimaailma juhtiva isikuna. Sügava elamuse jättis Hendrik Toompere noorima (kunstnik Jed Martin), Pääru Oja (Noor Näitleja) ja Piret Krummi (Noor Kunstnik) koosmäng. Eriti esimese vaatuse lõpus, kui Oja enda ja teatrile kuuluvate sokkide kohta monoloogi pidas ning ülejäänud niisama seisid. Kohaloleku väljendamine üksnes kuulamise kaudu on suur kunst. Sellist lavamaagiat ei saa kirjeldada, seda peab ise nägema.

Ka Jaan Rekkor Vana Kunstnikuna ja Lembit Ulfsak Jedi isa, endise arhitektina jätsid sooja ja sümpaatse mulje. Ulfsakil muidugi vedas, sest tema sai ka teises vaatuses üht-teist mängida. Jedi isa suur, kuid nurjunud soov süljest ja savist pääsukestele pesi ehitada oli lavastuse emotsionaalseim lõik. Ehitada maju, mida keegi kunagi kasutama ei hakka – eks see eristabki ju kunsti arhitektuurist.

Juhan Ulfsak tõestas oma esimeses lavastajatöös väljaspool koduteatrit (Von Krahl) suurepärast oskust näitlejatega tööd teha. Sest see on kõike muud kui „isemängiv” tükk. Kui piirduda esimese vaatusega, siis see oli ka emotsionaalselt hiilgav: hingetu kunstimaailma kujutamine ilma osaliste isikupära nivelleerimata.

Draamanäidendites on muusikal kas toetav või häiriv kõrvalfunktsioon. „Kaardis” moodustasid Elina Netšajeva etteasted omaette stiilse ja mõjuva liini. See muutis lavastuse oluliselt lennukamaks ja õhulisemaks.

EPL, 14.12.2015