Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Krimi-estraad Supilinna sektist (PM)

14.11.2014

KRIMI-ESTRAAD SUPILINNA SEKTIST
Rait Avestik

TEATER. Ingomar Vihmar seadis taas lavale tuntud salaseltsi seiklused.

Mida rohkemat võiks ühele teatrilavastusele soovida, kui et reaalses elus „lavastunud” seigad kõlksuksid kokku lavalaudadel toimuvaga.
On kummaline, kuid Ingomar Vihmari lavastatud Mika Keräneni krimka „Kuldne Lurich” tekitas esmalt allusioone kahe Kallaste linna vanamuti ja ühe eluvenna (ühtlasi Kallaste linnapea) seiklustega, kui nood oma väikese kodulinna raha küüniliselt isiklikuks otstarbeks kulutasid. Aga see pole ka ainus kohalikku igapäevaelu dokumenteeriv nüanss lavastuses.
Keräneni ja Vihmari juba traditsiooniks kujunenud koostöö uues etapis tegutsevad taas
Tartu Supilinna salaseltsi kuuluvad noorukid, keda Eesti kauneima linna (ilmselt suures ülekoormuses) politsei palub appi müstilise röövi lahendamisele. Nimelt on Tartus asuva Eesti Spordimuuseumi üliturvatud ruumist kadunud Georg Lurichi kullast kuju.
Uurimise ja seikluste käigus tungivad noored nii ajalooliselt kui ka füüsiliselt Tartu hämaratesse sfääridesse ning peale feimi, sulli ja elamuste peaks neisse (ja ka publikusse) ladestuma paras kogus informatsiooni ehk mööndustega ja vanamoodsalt öeldes tarkust. Üldse oli kogu lavastus mingi digiretrohõngulise estraadi sugemetega, mis tegevuskohta ilmestavas kontekstis polegi paha.

Dramatiseeringu probleem

Kuigi Keräneni kirjanduslikus ja Vihmari teatriloomingus oleme harjunud elementaarse kvaliteediga, mida võime üldistades ka nimetatud lavastuse puhul tunnetada, on „Kuldses Lurichis” siiski üks kitsaskoht, mis õnneks küll täielikult ei määra kogu lavastuse saatust ning on tegelikult praegusaegse teatri üldine probleem.
See on nõrk dramatiseering ehk Vihmaril pole kõige paremini õnnestunud raamatuteksti teisendamine lavatekstiks. Kuigi Vihmar teab väga hästi, mis asi on lavaaeg ja mida tuleb teha ühe raamatus mõttekana paistva lausega, et see ka laval mõttekas oleks. Esimene vaatus – publikule tutvustatakse seal tegelasi ja seda, mis saama hakkab – kannatab totaalselt verbaalse müra ning tegevusetuse käes.
Jah, (verbaalne) kordamine on küll tarkuse ema ja ega igasugused kultuuriloolised loosungidki, mida spordimuuseumi teadur Elmo (Tõnu Oja) noortes uurijates kultiveeris, ole üldjuhul liiast, kuid sellepärast soikus tegevus nii laval kui ka vaataja peas.
Teine vaatus, kus noortel uurijatel (Ursula Ratasepp, Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Pääru Oja, Robert Annus) olid käed-jalad tööd täis ja uurimine käis nii maa peal kui keskaegsetes katakombides, oli palju õnnestunum. Tänu lavalisele tegevusele tõusis siis suurde plaani ka kunstniku (lllimar Vihmar) ja videokunstniku (Sander Tuvikene) õnnestunud töö.
Lavaruum oli teatraalselt ilus ja avar, rõhutades (ideaalis) lapsepõlve juurde kuuluvat muretust. Võib-olla see ongi just päeval tehtava teatri paradoks, aga mitmelgi korral tuli tõdeda, et tühi lava tegi (eriti noorematele) näitlejatele justkui karuteene: kuna neil ei olnud seal midagi teha, ent olla tuli, sest tekst oli vaja edastada ja teiste oma poolilmekalt kuulata, võttiski võimust mõningane olesklemine.
Võib-olla selline pehmotamine hommikusse krimi-estraadi sobibki. Kellel aga midagi teha oli, see tegi seda hästi, nagu Tiit Sukk politseinikuna, Markus Luik muuseumitöötajana, Mari-Liis Lill Saduna ning Kersti Kreismann ja Ester Pajusoo „raha- ja varahoidjatena”.

Röövliks deus ex machina'

Lavastaja kiituseks tuleb öelda, et ta suutis kuni lavastuse lõpuni varjata tegelikke röövleid. Aga see poleks vist ka keeruline olnud, sest röövliteks osutunud tegelased said kriminaalideks natuke põhjendamatult, justkui deus ex mасhiпа'nа. Kuigi pole võimatu, et lasin suures sõnade laviinis mõne olulise infokillu kõrvust mööda, ei tulnud lavastuses siiski välja röövijate motiivid. Kas vihje just selle segmendi materiaalsele või mentaalsele olukorrale?
Aga ilmselt valitseb ka siin eluline absurdsus, just nagu Kallaste linnas ja igal pool mujalgi.

Postimees, 14.11.2014