Madis Kõiv

(1929–2014)

Madis Kõiv on eesti kultuuriloos täielik fenomen, kes saavutas silmapaistvaid tulemusi nii füüsikas, filosoofias, näitekirjanduses, proosas, esseistikas ja ka maalikunstis.

Kõiv oli enam kui 30 aastat Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks olid tuumafüüsika ja väljade kvantteooria. Filosoofias tegeles ta sügavuti analüütilise filosoofia ja selle eelkäijatega (Frege, Wittgenstein, Russell jt), ühtlasi rajas Kõiv Tartu Ülikoolis analüütilise filosoofia õppe- ja uurimissuuna.

Esimesed näidendid kirjutas „sahtlisse” juba 60ndatel, kui liikus Tartu teatriuuendajate seltskonnas (Unt, Vahing, Tooming jt). Enamik tema tekste jäid avalikkusele tundmatuks kuni 90ndateni, mil Kõivu proosatekste hakati ajakirjades avaldama ning need võitsid kirjanduspreemiaid. Samal perioodil hakati Kõivu varajasemaid näidendeid teatrites suure menuga lavastama.

90ndatel algab Kõivu koostöö Eesti Draamateatri lavastaja Priit Pedajasega. Pedajas lavastab järjest mitmeid Kõivu tekste ning neist saavad märgilised sündmused eesti teatriloos: „Kokkusaamine” (1991), „Tagasitulek isa juurde” (1993), „Filosoofipäev” (1994). Pedajase värskeim Kõivu lavastus on 2019. aasta kevadel Draamateatris esietendunud „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”.
 
Kõiv on kirjutanud väga eriilmelise stiiliga näidendeid, kuid võib täheldada kaht levinumat teemat: filosoofinäidendid ja mälestusnäidendid. Filosoofinäidendid on väga intellektuaalsed, täis keerukaid mõttemänge ja filosoofilisi arutelusid, kuid samas on neis tugev Kõivule omane isiklik ja inimlik mõõde. Enamasti kujutavad need silmapaistvate filosoofide kohtumisi ja nende omavahelisi tuliseid debatte. Kõivu mälestusnäidendid on autobiograafilised. Üldjuhul uurib ja vaatleb Kõiv neis oma noorusaega, mille veetis Võru- ja Valgamaal, seetõttu on enamik neist kirjutatud võru keeles.  Mäletamise ja mälu uurimine on Kõivu loomingus keskne. Tema mälestusnäidendites võib sündmustel olla abstraktne ajaline järgnevus, aeg pendeldada oleviku ja tuleviku vahel, kõik toimub justkui korraga.

Omaette kuulsuse on saavutanud Kõivu „võimatud” remargid. Need mitte niivõrd ei kirjelda laval toimuvat, vaid loovad atmosfääri, võiks isegi öelda, et need loovad täiesti uut reaalsust. Näiteks remark näidendist „Tagasitulek isa juurde”: „Hääled kogunevad ja kumuleeruvad, langevad üksteisele otsa, matavad ja matavad üksteist, segavad ja segunevad, päikese ja aja käik hakkab kiirenema - nüüd kui ta horisondile on jõudmas, on tal tuli taga, vaevalt on hämarus lõppenud, kui juba on ta jaluli seinal, nihkub sealt kiiresti põrandale, liigub edasi teise seina poole, mida kaugemale, seda kiiremini.

Madis Kõiv oli Tartu Ülikooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor, Tartu aukodanik, pälis mitmeid kirjanduspreemiaid ja kultuuri elutööpreemia, panustas oluliselt võro liikumise tekkesse ning tema teosed on mõjutanud kogu eesti kirjandust ja teatrit.

5. detsembril 2019. aastal on Madis Kõivu 90. sünniaastapäev.