Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Millal on hilja eluks? (PM)

30.01.2015

MILLAL ON HILJA ELUKS?
Heili Sibrits

Millal on inimene armastamiseks liiga vana? Aga kui vanalt tuleb lõpetada armumisest unistamine? Kuidas elada ja milliseid valikuid teha, et kõrges eas oleks… mida siis tegelikult vaja on?
Mäletate filmi «Keskea rõõmud» ja kolme võrratut naist, kes sõitsid Niguli juurde vastuseid saama? Aga nüüd pole need naised enam 30 või 40, vaid daamid, kelle kohta öeldakse delikaatselt, et nad on 80. eluaasta ringis.
Arvatavasti ei teadnud rootsi kirjanik Carin Mannheimer mitte midagi Lembit Ulfsaki haaravast filmist. Seetõttu ei saa öelda, et Mannheimeri 2011. aastal kirjutatud «Viimasel minutil» on 1986. aastal valminud «Keskea rõõmude» järg, aga mõttelise järjena saab seda võtta küll.
Sest nii nagu filmis, nii on ka teatrilaval fookuses kolm erilist ja erinevat naist. Ülle Kaljuste Marianne on karismaatiline ja isepäine lesk, Kaie Mihkelsoni Solveig jõuline vanapiiga, kes pole loobunud igatsemast,Maria Klenskaja «mina tean, kuidas asjad käivad» Annluise on aga surmani tüdinenud oma abikaasast abitusest. Need naised  on üksteist vihanud, armastanud, igatsenud, nad on olnud konkurendid, kuid ka kõige suuremad sõbrad. Nad vajavad üksteist (ja ka üksteisele nähvamist) sama palju õhtust šerrit ning iganädalast bridžimängu.
Carin Mannheimeri näidend on terav ja tänapäevane, nalja visatakse nii homode kui ka konverentsikultuuri üle. Lõbusase taustal visandatakse vaatajate ette galerii vananeva ühiskonna probleemidest: laste kaugenemine, lastetus, üksindus, kallid üürihinnad, kuritegevus jne. Olulised teemad ja oluline lavastus, arvestades, et viiekümnestele ja vanematele naisnäitlejatele on suuri rolle napilt.
Vaadatud etenduse (27.01) põhjal tuleb kahjuks tunnistada, et naised laval polnud nii põdurad ja saamatud, kui tekst väitis. Kõige vähem vana oli Ülle Kaljuste. Ei veennud tema mäng Marianne väsimuses või selles, et ta peaks kohe-kohe vetsu saama, sest muidu... Kaljuste Marianne oli vamp, kes saab rahulduse saamatu austaja (Raimo Pass) paikapanemisest või  väikesest flirdist (sest flirt on tal veres) homost sotsiaaltöötajaga (Markus Luik). Kaljuste Mariannes oli liiga palju jõudu ja elu, seetõttu tema hall parukas mõjuski parukana.  
Või kirjutab siin liiga noor vaataja, kes veel ei saa aru keha ja vaimu vastuolust? Võib-olla on see ka nii. Kuid Kaljuste oma rolliga sel korral ühte ei sulanud. Tema hetked olid siis, kui ta ei pidanud näitama oma Marianne väsimust, vaid nälga.
Solveigile oli «vanadusest värisemist» vähem ette kirjutatud ja seetõttu ei tekkinud seiklusi ihkava naise ja teksti vahel nihet. Kaie Mihkelsoni kirglik karje hellituste ja armastuse järele ei mõjunud võltsilt, vaid oli üks etenduse pingestatumaid stseene. Annluise oli pühendud ja mehe eest hoolitseva abikaasana kõige koomilisem, seega oli Maria Klenskaja tegelane kõige värvikam, kuid ka kõige lihtsakoelisem. 
Eesti Draamateatri «Viimasel minutil» on potentsiaalne menulavastus – tekst annab vaatajale võimalusi samastumiseks, kinnitab, et eluks pole mitte kunagi liiga hilja ning et sõprus on kõige alus. Seda tehakse lihtsalt, mänguliselt, pakkudes naeru. Lisaks on laval suurepärased näitlejad, kelle pärast on mindud ja minnakse edaspidigi teatrisse. Ka mina lähen. Kuid kas Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja ja Ülle Kaljuste saavad esialgsest rabedustest üle ning suudavad lavastuse «Viimasel minutil» publikuni tuua teatriime, seda näitab alles aeg.

Postimees, 30.01.2015