Mis on monoloog

Pealeht / Monoloogide valik

Sõnateatri tegelane räägib tavaliselt palju ning avabki ennast, oma mõtteid-tundeid ja suhteid kõne abil. Tegelased suhtlevad – teatritekstile on omane dialoog, selle tekkeks on vaja mingit pingeolukorda, vastandumist. Dialoog hääbuks, kui oldaks kõiges ühel nõul (või üldse kontakti ei saadaks). 

Tihtipeale kasutatakse aga ka ühekõnet ehk monoloogi. Seda on lihtne ära tunda, sest räägib ju sel juhul üksainus tegelane. Aga monolooge on mitmesuguseid.

Mõnikord on kuuldavad mõtisklused määratud otse publikule. Tegelane astub nagu mängust välja, katkestab teatriillusiooni, lõhub nn neljanda seina saali ja lava vahel, et jutustada eellugusid, kommenteerida lavategevust, teatada lava taga toimunud sündmustest jms. Kõrvalerääkimise korral teised lavalolijad justkui ei kuule ega peagi kuulma, kuidas tegelane kommenteerib teisi tegelasi, avaldab toimuva suhtes arvamust vms. 

Väga tähtis monoloog on kuuldavaks tehtud sisekõne. Isegi siis, kui kõnelejaid on mitu ja toimub dialoog, võib tegelaskõne muutuda monoloogiks. Tegelase repliik peab olema küllalt pikk; mõnelauselist repliiki me enamasti monoloogina ei taju. Ja selline monoloog on nagu „endasse suletud“: see ei eelda ega vaja otsest vastust. See on iseenda poole pöördumine: tegelane räägib oma sisevastuoludest, vaidleb endaga, sõnastab oma kahtlused, vaeb poolt- ja vastuargumente, et jõuda endas selgusele või langetada mingi otsus. Maailma näitekirjanduse kuulsamaid näiteid on Shakespeare'i Hamleti kuulus monoloog „Olla või mitte olla“ – juba esimeses värsis on antud alternatiivid, mille vahel peab valima.

Monoloogi esitaja on laval üksi või „nagu üksi“, mõtleb või räägib valjusti, on teistest tegelastest eemaldunud, tegevusest välja astunud või laval polegi kuulajat.

Kas üksi valjusti rääkimine on tõepärane? Tavaelus ju mitte eriti, aga mõnes olukorras on see siiski psühholoogiliselt põhjendatud. Põhjuse iseendaga rääkimiseks võib anda tegelase afektiseisund, üleväsimus, hirm, armastus, võitlusvalmidus vms. Niisugune monoloog pole suunatud publikule, vaid kuulub tervenisti näidendis loodud kujuteldava maailma raamesse.

Monoloogi sees võib tegelane vahel ikkagi pöörduda kellegi poole, ta peab otsekui dialoogi eemalviibiva partneriga või suunab oma jutu temale (Jumal, saatus, kaugelviibiv armsam) või kui adressaadiks on publik, tegelane on vaatajatest teadlik ja suhtleb nendega.