Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Mööndustega teater (Sirp)

23.09.2011

MÖÖNDUSTEGA TEATER
Veiko Märka

Eestlased on palju raskeid aegu üle elanud, küllap elavad ka iga-aastase kuraatorifestivali.
Teatrifestival „Draama” 5.–11. IX Tartus.

Kui mullu sügisel, pärast pikka vaheaega, korraldati Tartus festival „Draama” taas kuraatori, tookord Madis Kolgi valiku põhjal, kandis see pealkirja „Mööndusteta teater”. Mõtlesin siis: ega mööndusi tehes festivalile ju nagunii pääse. Eksisin. Tänavuse, Priit Raua kureeritud teatripeo pealkiri oli „Allkirjaga teater”: nulltolerantsist oli loobutud, järeleandmisi tehti eelkõige seeläbi, et A ja O oli väliskülaline, matsid aga lükati (piltlikult öeldes) tagaridadesse. Näiteks oli ametliku programmi kõigil lavastustel sünkroontõlge, Zuga ühendatud tantsijate ingliskeelsel lavastusel „Kohe näha, et vanad sõbrad” aga eestikeelset polnud.

Tõsi, tõlkega juhtus üht-teist kentsakatki. Istusin Tallinna Linnateatri „Keskööpäikest” vaadates kõrvuti välismaalasega, kuulsin, kuidas sünkroontekst tema aparaati jõudis. Kui laval räägiti aga Tartu murret või kanti ette Hamleti setukeelne monoloog, oli aparaat vait. Kahe lavastuse puhul olen siiski veendunud, et välisvaatleja mõistis neid eestlasest palju halvemini. Esiteks Tartu Uue teatri „Peeter Volkonski viimane suudlus”: lisaks Volkonskile ei tea ta ju midagi ka Rein Ojast ning Kalle Blomkvistki ei ole päris globaalne tüüp, pigem Põhjamaade keskne. Teiseks Rakvere teatri „Tuulte pöörises”. Ülekohtu läbi sulaseks degradeeritud visa noormehe võitlus heaolu ja õnne nimel oma isade maal on küll universaalne teema, aga just kõik see uus ja huvitav, mida Andres Noormets on teinud selle niigi konservatiivse meelelaadiga autori (August Kitzberg) enam kui saja aasta vanuse näidendiga, jäi talle kindlasti tabamatuks imeks. Festivalil samuti läänevirulaste näidatud „Kunstveri ja -pisarad” oleks oma glamuuri, globaalse teemavaliku ja noorte näitlejate improvisatsioonilustiga tekitanud kindlasti suurema resonantsi. Põhimõtteliselt oli siiski tore ja igati teenitud, et mitte-Tallinna teatritest sai just Rakvere teater festivalil kõige rohkem tähelepanu.

Formaalsete siltide külgekleepimine mulle ei meeldi. Kes julgeks väita, et mullusel festivalil oli vähem allkirjaga teatrit kui tänavu? Semiootika kui elutu ja absoluutselt manipuleeritav teadus ei sobi selgitama teatrit kui sotsiaalset ja elavat kunsti. Liiga palju vaieldavaid variante. Lõin eksperimendi korras ÕSis lahti suvalise lehe ning otsisin, kas leian sealt vähemalt kolm võimalikku tuletist, mida kõlbaks kasutada teatrifestivali pealkirjana. Leidsingi: „Pihiteater”, „Pihuteater” ja „Pihustav teater”. Aga möönan, olgugi et kuraatori seekordne valik mulle suuremalt jaolt ei meeldinud, oli see ometi selge, aus, aktsepteeritav ja omapärane. Priit Raua allkiri säras festivalinädalal Tartus ülekaalukalt kõige uhkemalt. Voltaire’i parafraseerides võin öelda, et kuigi ma ei ole nõus Raua valikuga, olen ometi valmis surmani võitlema tema õiguse eest teha just selline valik. Pealegi on kuraatori institutsioon nagunii piksevarras, mis peab kõik kriitikanooled ära seedima. Kõik teavad, kuidas lõpetas Teise maailmasõja kuraator Adolf Hitler. „Allkirjateatri” ühe silmapaistvama valikukriteeriumi kohaselt kutsuti Tartusse kokku just võimalikult selge ja reljeefse lavastaja-allkirjaga lavastused. Paraku jõuti enam-vähem kõigis neis selle tulemuseni üht ja sama teed pidi: narratiiv oli hõre või suisa olematu, tükid koosnesid nõrgalt seotud fragmentidest, pinge tekitamise asemel keskenduti tehnilisele perfektsusele. Mulle oli kirjeldatud suuna kvintessents Kristo Viidingu ahv Eesti Draamateatri lavastuses „Kas ma olen nüüd elus?”: oivaline ümberkehastumine, aga miks oli see ahv laval ja miks see lavastus üldse festivalile sattus, jäi segaseks.

Omast kohast on muidugi loogiline, et kahvatu algmaterjali taustal pääseb lavastaja käekiri paremini maksvusele. Teisisõnu, lavastajate allkirjad olid tänavu tõesti suured ja ilusad, aga liiga tagasihoidlikul paberil. Nii talitas Raud umbes nagu elevant portselanipoes – aga kuna portselan, erinevalt teatrist, on elutu materjal, siis pigem nagu Dracula vereülekandejaamas. Nüüd nähtust järjekorras. Tartu Uue teatri „Peeter Volkonski viimase suudluse” kavvavõtt tundus õigustamatuna kahel põhjusel. Esiteks kuulus see juba möödunud aastal autoriteatri programmi. Teiseks on just selle tüki autor-lavastaja Urmas Vadi sama formaati ja ideed „Rein Paku viimases suudluses” nii fantaasiarikkalt ja löövalt edasi arendanud, et „Volkonski suudlus” on praegu juba eilne teater. Ühest küljest on nii kiire ja tegus areng muidugi kiiduväärt, teisest küljest on natuke kahju ka.

Lars von Trieri filmi aineline „Idioodid”, ühtlasi Viljandi kultuuriakadeemia teatriala IX lennu diplomilavastus, oli ilmselge tiivarips väliskülalistega. EM TA kõrgemas lavakoolis tehakse selliseid ühtaegu kursust ühendavaid ja publikule tutvustavaid rühmalavastusi (nt „Asjade seis”, „Ahoi”) alatasa, kuid seni pole neid festivaliauga pärjatud. Ka oli „Idiootidest” kaugelt suurem ja mõjukam osa filmitud – eelkõige idioodi ja näitleja defineerimatu,

kuid siiski eksisteeriva seose järjekindel tabamine. Nii et satuti mitte päris õige žanri festivalile. Kuigi helgeid hetki oli ka laval, eelkõige kõik, mis juhtus koiliblikaga. Lisaks fakt, et Juhan Ulfsaki lavastajateel on „Idioodid” mitmepenikoormahüpe. Aga just „Idiootides” torkasid eriti selgelt silma tänavuse valiku põhivead: lavastuse fragmenteeritus, liigne tähelepanu tehnilistele nüanssidele ja pinge puudumine.

Lauri Lagle Eesti Draamateatris tehtud lavastus „Kas ma olen nüüd elus?” peletas umbes kolmandiku vaatajaist vaheajal minema. Teine vaatus oli, eriti alguses, mõnevõrra sisukam, aga üldmulje jäi siiski, et päris kobe tunniajane kuuldemängutekst on tühja õhku täis puhutud. Erni Kask suudab monolavastuses „Mis sul viga on” sama tänapäevase, sotsiaalselt provokatiivse teksti ette kanda üksi, abivahenditeta, kaasakiskuvamalt ja, mis peaasi, poolteist tundi kiiremini. Zuga ühendatud tantsijate „Kohe näha, et vanad sõbrad” oli hoogne ja vaimukas lavastus, kus lisaks tantsule kasutati oskuslikult akrobaatikat ja hirmsa aktsendiga inglise keelt. Avardati tantsukunsti piire, lõbustati publikut ja oldi üks pere. Zuga sotsiaalne tants on eesti teatris tõesti midagi uut ja väärib nii aplausi kui ka sügavamat analüüsi.

Järjekindel Anu Lamp on jõudnud keeleuuenduse lõpmatust kurvist veel lõpmatumasse teatriuuenduse kurvi „Keskööpäikese” lavastusega Tallinna Linnateatris. Kuluaarides kuulsin ka Helene Vannarile eelmise hooaja eest naiskõrvalosa auhinna toonud monoloogi sünniloo. Nimelt käskinud lavastaja Lamp teha kõigil osalistel referaat mõnest käsitletava ajajärgu (1920. aastate) kirjandusteosest. Vannari teinud referaadi „Golemist” ja esitanudki selle täpselt samal kujul nagu laval näha – esimesel korral isegi siiramalt ja hüsteerilisemalt. Aga kui miski ikka tuleb hingest, siis see ka läheb ja jääb hinge – seda oli Tartuski näha. Formaalselt võttes muutus tegevus ajuti tüütavaks, finaalis võinuks olla rohkem variatsioone. Kuigi mulle selgitati, et see on näitlejameisterlikkuse ülim tipp, ei pea ma ise küll robotit ideaalnäitlejaks. Ka Tšehhovi „Kajaka” suhteliselt pikk interpretatsioon oli igav, arvestades, et sama näidendi on hiljuti täispikkuses ja seega ka keskendunumalt lavastanud Kristian Smeds Von Krahli teatris ja Ingo Normet EMTA kõrgemas lavakoolis. Sümpaatset oli „Keskööpäikeses” siiski rohkem: Aleksander Tassalt pärinev põrgustseen, mille fantastiline tegevus, liikumine ja kujundus tekitasid tummfilmiajastu klassiku Georges Méliès’ linateoste aura; minimaalne, kuid põhjendatud video kasutamine; Ene-Liis Semperi väga stiilne must-valge-punane lavakujundus; siduv kontseptsioon teatriuuendaja Arthur Valdese tekstide näol. (Panen kergeusklikele veel kord südamele: ärge uskuge Lea Tormist, sellist meest pole tegelikult olemas olnud, ta on Friedebert Tuglase fiktsioon!) Eesti Draamateatri „Õitseng” üllatas meeldivalt: ma pole tükk aega selle teatri repertuaarist midagi põnevat otsinudki, leidmisest rääkimata. Lavastaja Ingomar Vihmar ei olnud siin allkirjaõigusega diktaator, vaid võlumaailma esilemanaja, näitlejate ja publiku juhtija läbi psühholoogiliste virvenduste labürindi. Ansamblimäng oli suurepärane, kõik osalised olid kogu aeg pildil, keegi ei mänginud kedagi üle ega lasknud end hetkekski lõdvaks. Eriti vaimustas Tiit Sukk kägistamisstseeni Desdemonana,

Harriet Toompere ja Ivo Uukkivi moodustasid aga peategelaste paari, mis kroonis kogu festivali. Ometi polnud „Õitsenguski” midagi täisvereliselt eepilist. Vaikust oli lavastuses rohkem kui väljaütlemist, teesklust rohkem kui avanevaid karaktereid, hämarust rohkem kui valgust – ja kokkuvõttes ei viinud kõik see kusagile välja. Aga kire ja masenduse, edu ja õnnetuse, armastuse ja viha apteekerlikult täpsed doseerimised tegid „Õitsengust” täiusliku buketi, kus lavastaja allkiri oli küll viimse joonekeseni välja arendatud, kuid ei varjutanud hetkekski autori ja näitlejate tööd.

Rakvere teatri „Tuulte pöörisest” oli juba juttu. Peeter Rästase Jaani roll oli võrratu ja koos „Vargamäe voonakese” Andrese/Mari kaksikrolliga kindlaks tõestuseks näitleja hoogsast arengust. Imetleda tuleb Andres Noormetsa uljust ja ettevõtlikkust, et ta on renoveerinud juba lavalejõudmise aegu (1906) väga siiruviirulise tõlgenduse osaliseks sattunud teksti nii efektselt.

Põhiprogrammist jätsin ainsana vaatamata R.A.A.A.Mi „Antigone”. Selleks, et kas või iseendale rahuldavalt analüüsida tänapäeva iraanlase antiik-kreeka autori lavastust, peaksin olema vähemalt 2500aastane ja elama korraga nii siin, seal kui ka Eestis. Muust Tartus nähtust oli Tallinna Linnateatri ja lavaka XXV lennu „Biloxi Blues” (lavastaja Sander Pukk) nauditavam, kui kõik ametliku programmi lavastused. Seda eelkõige tasakaalu pärast loo sisukuse ja haaravuse, lavastaja panuse ja eranditult suurepäraste näitlejatööde vahel, Rain Simmul muidugi vägesid juhtimas. Aga kuraatori printsiipidega see tõesti ei sobinud. Ja jälle jõuan liigse märgistamise juurde. Miks kuulus see programmi „Homne teater”? See oli ilma mööndusteta tänane teater, rikas ja võimas, ilma milleta oleks seegi festival olnud palju vaesem. Veider oli kogeda, milline metamorfoos on ühe aasta jooksul toimunud autoriteatriga. Veel mullu julgelt kinnast viskav ja alternatiivne, on see nüüdseks struktuuriliselt tihedalt läbi põimunud traditsioonilise teatriga („Keskööpäike”, „Kunstveri ja -pisarad”). „Õitsengus” on võimatu piiri tõmmata, kus lõpeb Algus ja algab Vihmar. (Eks iseloomusta seda muutust ka Ivar Põllu avaldus, et kuna Vanemuine on asunud tegema autoriteatrit, peab Tartu Uus teater lavale tooma muusikali.) Festivali peakorraldaja Margus Kasterpalu tuli iga etenduse järel näitlejaile meeneid jagama ühe ja sama sõnumiga, mis pärinevat Priit Raualt: „Suurepärane näitlejatöö on elementaarne, ainult sellepärast kedagi festivalile ei kutsuta”. Näitlejad kuulasid seda vaikides, mahalöödud silmil. Minu meelest asjata: kui selles Kasterpalu tsitaadis leiduski irooniat, siis mitte nende, vaid kuraatori suunas. (Mis teha, juba selle sõna kõla seostub vandumisega.) Kuraatorifestival kui hõrk, aga suhteliselt vähe toitev vahepala, võiks aset leida iga nelja aasta tagant. Ka olümpiamänge ei viitsiks eriti vaadata, kui need toimuksid igal aastal. Muidu võiksid repertuaari valida ikka teatrid ise, ainult selle olulise erinevusega, et ükski trupp ei valiks mitte oma lavastusi, vaid teiste repertuaarist. Žürii omakorda selgitaks kaheksa enim hääli saanut.

Kindel on see, et niipea midagi ei muutu, festivali lõpul tehti avalikult teatavaks juba järgmise kuraatori nimi – Anu Lamp. Ega sellest maksagi mingit draamat teha. Eestlased on oma paljukannatanud kodumaal palju raskeid aegu üle elanud, küllap elab ka iga-aastase isikufestivali. Kuraatorid on asendatavad, festival asendamatu. Nagu ka selle aeg, koht ja intervall. Miski ei asenda Tartut, kus festival ei lämmata linna ega linn festivali. Miski ei asenda septembrialguse veel sooja, kuid juba sügisevärvilist õhku. Miski ei asenda öösel kell kaks läbi Rüütli tänava kõndimist, kus siresäärsete tudengineiude hordid on ühtviisi ärevil nii joodud lahjast magusast alkoholist kui ka uutest õppekavadest. Ning muidugi ei asenda miski juhuslikke kohtumisi, mis väikeses Tartus tulevad ette nii sageli, et mõnessegi äsja tuttavaks saanusse suhtud festivali lõpus täiesti nagu „omasse jopesse”.

Lõpetuseks formuleerin ametliku programmi iga lavastajatöö teatriallkirja visuaalina: „Peeter Volkonski viimane suudlus” – allkirja koopia, „Idioodid” – lapse trükitähtedega allkiri, „Kas ma olen nüüd elus?” – kehtetu allkiri, „Kohe näha, et vanad sõbrad” – digiallkiri, „Õitseng” – laitmatult kalligraafiline allkiri, „Keskööpäike” – šifreeritud allkiri, „Tuulte pöörises” – ülekirjutatud allkiri, „Antigone” – kolm poolkuud.