Monoloogide valik

Siit leiad valiku Madis Kõivu näidenditest pärit monoloogidest. Osa neist on ilmunud Kõivu neljaköitelises näidendikogumikus, sulgudes olev leheküljenumber viitab just sellele väljaandele (ilmunud 2006-2010, kirjastus Akkon). Esitamiseks võib valida väljatoodud monoloogide seast, kuid võib ka ise sobiva välja otsida (registreerimislehel tuleb esitatav monoloog kindlasti kirja panna).

Ma esi' tei asõmõ. Talli pääle. Tuud olõ ma jo ammu mõtõlnu, kõik ta aig sääl Vinnemaal, et ütskõrd, ku ma kodo tulõ, lää sanna ja tii hindäle asõmõ üles talli pääle."

Ja nüüd nad teevad Tartus seltsi ja mina olen siia kolkasse maha jäetud ja minust ei ole kellelegi asja."

Ma ütlen teile: kui sa alla lähed, noh, keldrisse või kaevu, kui sa sinna alla lähed, siis mõtle selle peale, et siis sääl, kus sa enne oled, et see ei ole enam see endine, see on juba üleval"

„Meie matemaatikaõpetaja oli tiisikushaige ... lahtine tiisikus ... hiljem räägiti, et nakatas pool kooli ... ei ole ka ime, mis mina koolist mäletan, on peamiselt tolm ja hämarus.“

Nii tä om jah. Kae’, sääl kotih om mul viil väidsekene ja kreoliiniputel, sääre tohtre muudu amõt, nigu mul om."

Nuu' küläpoiskõsõ'! Noidõga ma tulõ esi' toimõ.

Kui te minu nõu tahate kuulata, siis mina, meister ja kunstnik Pietro Belcampo, ütlen: kummardage oma pea mu poole ja laske hinnata selle pikkust, laiust ja kõrgust; aga ka teie kogu tervikuna, kõike, teie kõnnakut, teie näojooni, teie miimikat tuleb arvesse võtta."

„Retoorikas on valitsejad valitud, näitlejad näidatud, palgalised palgatud ja printsid on printsid, kuid tõelisuses: kes tapab valitseja, kes hävitab Printsi, kes hukutab impeeriumi?"

„Miina kapelmeistrit aamu tuunnen, üühessaamas Izmailovski polgus tjeenisime muzakantami. Tema seržant ooli, miina rändavoi. Koolis käind mina oolen väähe, iise õppisin kõik vaskpiilid selgaks."

Kunagi ma mõtlesin, kuidas ma elan. Ma pidin siis olema poisikene, vist olingi, kuidas ma pean ennast tollest ajast nimetama, ma ei tea, see mõte, mida ma ikka ja peamiselt mõtlesin, oli kummaliselt monotoonne ja see elu, mida ma mõtlesin, samuti."

Niiviisi ei ole see midagi. Selles üksilduses on liiga vähe üksildust. Oma üksilduses ei tunne ma mingit üksildust. Mida see tähendab ja kuidas on see võimalik?"

„Kogu see aeg olen ma mõtelnud, mis asi see oli, kui need aknad põlema läksid , ja tänavavalgus, kas see valgus oli täiesti teistsugune kui praegune, või mis…"