Moraalimajakas saastunud ühiseluookeanis (EE)

30.04.2019

MORAALIMAJAKAS SAASTUNUD ÜHISELUOOKEANIS
Ott Karulin

Otseütlevamat poliitsatiiri kui „Rahvavaenlane“ on raske ettegi kujutada, kirjutab Eesti Draamateatris Kertu Moppeli lavastust vaadanud Ott Karulin.

Kuradi ägedalt päevakajaline (ja -poliitiline muidugi ka) on see Kertu Moppeli „Rahvavaenlane“. Peategelane plingib viimase moraalimajakana saastunud ühiseluookeanis, kus hulbivad kõrvu tarbimisjäätmed ja see, mis veel väärtustest järel. Kapitalismiristleja kaptenisillal tunneb aga juba kaugelt ära juhtpoliitiku, kes sarnaselt oma briti nimekaimu Theresaga keerab tüüri ennemini isikliku (või õigemini partei) poliitkasu kui ühiskonna hüvede nimel. Aga pole temagi üksi oma künismis, sest ka rahvas viskub ambrasuurile, keelel keskkonnakaitse, mõtteis lisatulu. Nii saavad oma koosa (ehk tahtmatultki) ka kodumaised tehasevastased.

NO TÕESTI! OTSEÜTLEVAMAT poliitsatiiri kui „Rahvavaenlane“ on raske ettegi kujutada. Võimu tsementeerimise nimel spinniv ja tantsiv Teresa (Anne Türnpu) oma punases kleidikeses on ju... puujalgne ja punaseks. Nagu ka osatavad reklaamklipid tema erakonnale „Rahva võim“ ning spaale „Elu allikas“, mis linnakese provintsiks olemisest välja peaks tirima. Kui vaid ei oleks seda keskkonnareostuse murekest ja üht vennikest (kes veel pealegi linnapea lihane vend), kes sellest pasundab, mõistmata, et saastunud veest tingitud spaakundede võimalik kõhulahtisus on võrreldamatult ebaolulisem kui pasarahe, mis kaasneks linna kukru täitjana planeeritud asutuse sulgemisega.

Eks ta ole – maitse asi, kas Moppeli lavastus mõjub nutika või tüütuna, aga et Eesti Draamateatri suur saal võimaldab mängukohana jõuda neil teemadel üksjagu ulatusliku ja eripalgelise sihtrühmani, siis väärib „Rahvavaenlane“ igal juhul tunnustamist. Pealegi väldib Moppel hinnangutes siiski ühemõttelisust, kuigi see ei pruugi lobisevate viidete vahelt välja tulla.

Ennekõike on tõlgenduslikult paras pähkel pureda peategelane, moraali-don-quijote Ivo Uukkivi kehastuses. Kui ülejäänud tegelaste motiivid (ja isegi nende muutumised) on üsna arusaadavad (loogilisedki, kui poliittehnoloogia mõõdupuuks võtta), siis doktor Stockmanni puhul jääb lõpuni kahtlus, et tema ristiretke tegelik põhjus on kuskil mujal. Sellisena vastandub Uukkivi rollilahendus ülejäänud näitlejas- ja tegelaskonnale, mis on huvitav, aga ka riskantne võte just seepärast, et jätab väärtusotsuse tegemise peaaegu täielikult vaatajale. Ja seda näitab Moppeli lavastus küll, et rahvas pole otsustajana alati usaldusväärne.

Mil määral ikkagi on peategelase silmanähtav elevus, kui tema reostusehüpotees teaduslikult tõestatud saab, keskkonnamure ilming ja kui palju on see tingitud egoistlikust rahulolust? Olgu siis selle põhjuseks isiklik eduelamus teadlasena, soov näidata, et ta on midagi enamat kui provintsiarst, kes rutiinselt spaakülastajatele massaaže välja kirjutab, või ka võimalus lõpuks ometi ühiskonna silmis igatepidi edukamale õele koht kätte näidata. Ja mis veelgi olulisem: kuivõrd mõjutab doktor Stockmanni otsust reostus avalikustada ja seeläbi linn majanduslikku seisakusse mõista teadmine, et teda ennast see nii väga ei puudutagi, sest tulevikus terendab kopsakas pärand äialt. Või näitab see hoopis tema põhimõttekindlust väärtuste nimel kas või toitja kätt haugata, sest just äia tehas on reostuse allikas?

IVO UUKKIVI MÄNGUS POLE mneile küsimustele õnneks üheseid, ajas muutumatuid vastuseid. Pole need motiivid ju ka üksteist välistavad ega ka alati teadvustatud. Seega on doktor Stockmann vägagi inimlik roll ja ehk just tema motiivide näilises vastuolulisuses ilmneb „Rahvavaenlase“ päevakajalisus ja sõnum praeguses mustvalges seisukohasõjas. Kui nii mõeldi, on tulemus väga tuus, kuigi väike kahtlus jääb, et suur osa lavastaja energiast läks poliitiliste viidete ilutulestiku ülesseadmisele ja peategelase rollikaar kujunes taustal, säravate taevarooside prahvatuste vahel laveerides.

KA MOPPELI EELMISE AASTA „Väikekodanlased“ samal laval tekitas tunde, et lavastaja väsis teiseks vaatuseks alusmaterjali repliigimassiivist ja sündmuspöörete rohkusest. Nagu Gorki tõlgenduse puhul, toob Moppel ka Ibseni „Rahvavaenlases“ vaheaja järel mängu uued vahendid ja võtted, mis ka neis lavastustes korduvad. Ennekõike pean silmas tegevuse viimist lavalt ära ja selle vahendamist kaamera abil, projitseerituna tagalaval asuvale ekraanile, mis jätkub ka lavale naasnud sündmuste ajal. Doktor Stockmanni loo puhul on see küll põhjendatum, sest algab ju teine vaatus linnarahva kogunemisega ja veebiülekandeta poleks seda (või ükskõik millist kogunemist) nagu toimunudki. Kuna aga samal ajal lahustuvad mitmed rollid anonüümseteks etendajateks või sümboltegelaseks (nagu seda on spaa maskott), siis tekib veider paradoks: ühelt poolt kistakse ka peategelane välja Ibseni maailmast, lastes tal kõneleda otse publikusse teksti, mis ilmselgelt pole kirjutatud 1882. aastal, aga võiks teda lähendada saalisistujaile. Teisalt kehtestub see vastuvõtustrateegia paratamatult ka edasisteks stseenideks, kuhu Ibsen on kirjutanud mitu pöördelist süžeekäiku just peategelase motiivide mõistmiseks, mille olulisust ei pruugi aga vaataja enam tähele panna. Oota ... see on ju täpselt nagu päriselus, et arvamusavaldusele järgnegu mis tahes põhjendus, sihtrühma seisukohta see enam ei muuda. Nii et ikka kuradi ägedalt päevakajaline on see „Rahvavaenlane“.

Eesti Ekspress, 30.04.2019