Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Pereasjade klaarimiseks on parim aeg august/ Eesti Päevaleht

13.03.2010

Draamateatri „Augustikuu” menu näitab, et publik hoomab head teatrit kuuenda meelega ja koguneb vaatama ameerika värsket tipptükki veel enne, kui usaldusväärne suust-suhu kõmu linnas asjad paika paneb. Publik ei pea pettuma. Sellest räägivad ovatsioonid ja püsti tõusmine esitajate tunnustamiseks.

„Augustikuu” on moodsal moel tragikoomiline teos, kuid kunstilise lati alt läbi ei jookse. Tracy Letts on kirja pannud perekonnaloo, mis jätkab ameerika näitekirjanduse parimaid traditsioone. Neid traditsioone on autor kergelt postmodernistlikul moel vaat et isegi parodeerinud, mis ei tähenda, et dramatismi selle võrra vähemaks jääks.

„Augustikuu” loob seose lavastaja Priit Pedaja ühe varasema teosega, nimelt tekib paralleele Kivirähki „Eesti matusega”, mis toetub samamoodi kirjandustraditsioonile. Muidugi on Tracy Letts ja meie elav klassik Kivirähk erinevad isiksused.

Aga midagi on neis ühist. Kas või see, kuidas huumorit dramaatilise konflikti sisse heegeldada. Ka huumor on autoritel muidugi erinev, kuid kindlasti pole Letts halb naljamees.

„Augustikuu” püsib ansamblimängul. See kukub sedavõrd hästi välja, et lavastuses pole näitlejatööd, mis rollile alla jääks. Pisirollis Viire Valdma mängib isegi indiaani verd teenija Johnna diskreetseks tegelaseks, kel on oma saladus ja näitemängu seisukohast seega oluline sõnum. Lavastus ei vajuta pedaali põhja näitemängus peituva metafüüsilise ainese kohal, kuid tüki olemuslikud sümbolid pääsevad mõjule, ja seda just näitlejate kokkumängu kaudu.

Väga head rollid

Perekonnaloo keskmes on küpses eas Violet (Ita Ever) ja tema tütar Barbara (Ülle Kaljuste), kes mängivad läbi ameerika näitekirjanduses olulist isiksuse ja perekonnasidemete draamat, mille tagajärg on lagunemine ja allakäik. Nii perekonna kui ka isiksuse jaoks.

Ita Everi koomiline närv sobib suurepäraselt Violet Westoni rolliga. Narkootiliste tablettidega maiustav Violet on O’Neilli „Pika päevatee…” Mary Tyrone’i lõbus teisik.

Everil õnnestub oma teravate rõhuasetustega esile tuua nii karakteri küünilisus kui ka tablettidest põhjustatud hämar­olek. Violet on vähki põdev vitaalne memm, kelle puhul ei teagi, kas naerda või nutta.

Ita Everi plastiline nõtkus Violeti rollis on asi, mis paneb publiku vaimustuma. Everi tõlgendus klapib oivaliselt rollijoonisega, näitlejanna nooruslikkus mõjub omakorda imeliselt.

Perekonda kokku lappida püüdvat Barbarat mängiv Ülle Kaljuste loob ärevad kulminatsioonihetked. Sealjuures suudab Kaljuste meisterlikult luua karakteri, kes valusal hetkel hakkab äkki rääkima oma ema häälega. Sidudes sel moel kokku konfliktis isikud ja põlvkonnad.

Häid rolle on lavastuses küllaga, kuid sellega „Augustikuu” väärtus ei piirdu. Kauge Ameerika perekonnalugu areneb Draamateatri suurel laval moel, mis kõnetab valjult ja selgelt eesti publikut. Eri põlvkonnad, võitjad-kaotajad, illusioonid ja nende purunemine. Elu.

Draama

„Augustikuu”

Autor Tracy Letts

•• Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas

•• Kunstnik Pille Jänes (külali­sena)

•• Valguskunstnik Kaido Mikk (külalisena)

•• Tõlkija Krista Kaer

•• Osades: Lembit Ulfsak, Ita Ever, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Marta Laan (lavakunstikooli üliõpilane), Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Taavi Teplenkov, Viire Valdma, Martin Veinmann, Anti Reinthal.

Allikas: www.epl.ee/artikkel/493562