Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Petersonide triumf (PM)

06.10.2015

PETERSONIDE TRIUMF
Heili Sibrits

VÕIMAS PAUK. Lembit Petesoni lavastatud "Tartuffe’i" esietenduse järel seisis publik püsti ja aplaus ei tahtnud lõppeda.

Kujutage ette, et te istute Eesti Draamateatri suures saalis ja kui uhked punased kardinad teie silme ees avanevad (millal te viimati nägite teatris eesriide avanemist?), seisavad laval põlvpükstes ja kontsakingades mehed, parukad peas, kes kõigele lisaks räägivad omavahel värsivormis. Kõlab nagu õudusunenägu, kindlasti hullem kui keskpärane ooper.

Nõus, see kõlab tõesti hirmutavalt, aga tegelikult võib parukate-puudri lavastus olla energiast pakatav, lummav ning teatriimet pakkuv. Seda tõestas Lembit Peterson ja tema lavastatud "Tartuffe" – publik seisis esietenduse järel püsti ja aplaus ei tahtnud lõppeda.
Molière kirjutas "Tartuffe’i" 351 aastat tagasi, esietenduse järel näidend keelati – kuningale tekst meeldis, ent mõjukatele ühiskonnategelastele mitte. See olevat liialt riivanud toonasi õukondlasi, oli liiga tõepärane.
"Tartuffe" on endiselt koomiline ja terav (August Sanga suurepärane tõlge, mida trupp on pisut nüüdisajastanud).
Ma väljusin saalist, põselihased pidevast muigest väsinud – tõsi, kõva häälega naerda saab Petersoni lavastust vaadates vähe, kuid see on hoopiski voorus. Molière’i värvikat, võiks öelda, et suurte tähtedega ja rasvases kirjas kirjutatud näidendit oleks väga kerge muuta laadakomöödiaks, kuid Petersoni käe all valmib hoopiski hõrk lavastus.
Eesti Draamateatri "Tartuffe" on lavastaja Lembit Petersoni kommentaar praegusele ajale, ühiskonnale. Näpuga silma torkamata, loosungitega vehkimata paneb ta publiku mõtlema meie endi silmakirjalikkusele, miks ja millal me oleme silmakirjalikud. Või miks me langeme petiste ohvriks, miks me vahel ei taha kuulda tõe või selge mõistuse häält. Mis on meie jaoks püha, väärtus, mille nimel oleme nõus petma, millised on meie hirmud ja tabud, ning milline on Jumala-religiooni koht maailmas, meie endi maailmas. Keda me usume siis, kui on kriis?
Tegelikult ei tee Peterson muud, kui on ette võtnud Molière’i juba ammu klassikaks muutunud teksti, ent ta on selle teksti lavale toonud meistri, võib-olla isegi neurokirurgi skalpelliga, peenelt rõhke ja pause dikteerides.
Eriti efektselt mõjub Petersoni valitseja ehk riigi ja kodanike suheteid kommenteeriv stseen. Pisut enne Politseimeistri – suurepärane roll Theatrumi näitlejalt Tarmo Songilt, nagu ka tema Flipote – uhket etteastet kõlas muidu pigem napi helikujundusega lavastuses Charpentier’ "Te Deumi" prelüüd, mida tuntakse Eurovisiooni tunnusmeloodiana.
Kui Politseimeister vägagi teatraalses poosis seistes ning kandvaid pause pidades teatab, et meid valitseb monarh, kes alatust ei luba, ta näeb, mis südames on igaühel meist, ja pimestada end ei lase petiseist, kes voorust teesklevad, et rohkem paista silma, jne, siis saal peaaegu et oigab vaimustusest.
"Tartuffe’i" nimirollis näitab Marius Peterson ehtsat kahepalgelist hurmurit. Stseen, kus ta püüab Elmire´i (Liina Olmaru) ära rääkida, plahvatab erootilisest pingest. Gooti rokistaari mustas kostüümis Tartuffe ei ületa kordagi lubamatu piiri, samas liigub ta imeõhukesel  noateral, ähvardades kohe-kohe muutuda kirest pimestatud metslaseks. Suurepärane roll Petersonilt, aga ka Olmarult, kes mängib end naiseks, kelle taevane vürst nii täiuslikuks lõi.
Eriliselt tahan välja tuua Hilje Murelit, kelle mängitud särtsakas ninatark Dorine oli kui tulekera, kes suutis sütitada nii vastasmängijad kui ka publiku. Murel väärib suuremaid rolle, sest selles näitlejas on jõudu ning oskusi.
Samuti tegi tugeva rolli Rein Oja. Tema petisest pimestatud uhke Orgon jäi "oma iseenese tarkusest" tehtud otsuste saatuselöökidest päris kööku, muutudes kõrgist perepeast väikeseks poisikeseks, kes peidaks end meelsasti ema seelikusaba alla.
Lavastuse tõmbabki käima võrratu energiaga Maria Klenskaja, kes mängis Orgoni ema, proua Pernelle’i. Pisut oli isegi kahju, et Orgoni emal ses lavaloos nii napp roll on, sest Klenskaja mängu oli lausa lust vaadata. Tegelikult oleks aus kiita kogu truppi, sest rollid olid detailideni paigas ning veenvad.
Raha, fantaasiat ja aega polnud kokku hoitud ka Lilja Blumenfeldi kavandatud uhketelt  kostüümidelt, kus iga volang, lehv kontsakingal või sukapaela värv oli paigas. Ehk kõik nii, nagu peab, ja ei grammigi rohkem. Kuigi laval punuvad intriige naeruväärselt edevates ja uhketes kostüümides 17. sajandi tüübid, pani saali paisatud energia unustama, et see kõik on mäng. Kõik hoopis juhtubki just siin ja praegu.

Postimees, 06.01.2015