Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Puust ja sinimustvalgeks (PM)

15.05.2014

PUUST JA SINIMUSTVALGEKS
Meelis Oidsalu 

Eesti Draamateatri «Wabadusrist» paistab silma tagasihoidliku teatrikunstilise ambitsiooniga.

Ennesõjaaegse iseseisvusaja korruptiivsest ja korporatiivsest riigivalitsemisest kõneleva lavastuse osatäitmised on rõhuvalt välised, tuginevad ühele-kahele karikeerivale kargule (Indrek Sammuli Kaarel Eenpalu prääksuv kõnemaneer, Lauri Kaldoja August Rei tobe tormakus, Jüri Tiiduse ärimees Puhki ahvivaimustus oma ostujõu üle, Ivo Uukkivi kindral Laidoneri lapsikuvõitu muretus), maneerlikule härratamisele ja veidi punnitatult mõjuvale eestiaegsele kõnemaneerile.
Näitlejatele on see lavastus pigem puhkus. Lavastaja ühes intervjuus avaldatud taotlus näidata võimulolijate korrumpeerumise inimlikke põhjusi jääb täitumata, sest laval pole inimesi. Ainsa täisverelise rolli teeb Tõnu Oja, kelle boheemlasliku välisministri Karl Robert Pusta kurbuses vabariigi allakäigu pärast on hella inimlikku sügavust.
Ega Toompere olegi kunagi eriti näitlejatööle rõhku pannud, aga parimatel juhtudel on tema hooletust rolliloome suhtes õilistanud kerge pungilik grotesk või siis on Ervin Õunapuu võimas lavakujundus asja päästnud. Seekord pole ei toomperelikku tumedat huumorit ega mõjuvat lavalist visuaalsust ja kunstiväärtusliku teatri asemel nägin laval rühma koordineeritult liikuvaid (ruumikasutus on silmapaistvalt professionaalne!) ja vilunult teksti andvaid näitlejaid.
Jäi tunne, nagu oleksin istunud kolm ja pool tundi peenelt kaetud laua taga ja oodanud asjatult süüa. Lavastaja tunnistas Postimehe veebiväljaandele antud intervjuus ka sümpaatse aususega, et prooviprotsess oli keeruline ja et «nädalate kaupa on näitlejad ära olnud». Nii ei jäänudki kolme ja poole tunni jooksul muud üle kui keskenduda menüüle ehk näidendi teemakäsitusele.
Tehniliselt on Hargla näidend ju täitsa korralik: mõned kõnekad korduvad kontrastsed motiivid (Päts ja Laidoner vaatavad esimeses vaatuses klubihoone katuselt sakslaste tsepeliini ja teises Nõukogude lennukite ülelendu), menukaks plaanitud dialoogikatked (Päts: «Poliitika on kunst.» Pusta: «Kunst näidata oma huvisid ühiskonna huvidena.»), vahele torkeid tänapäeva (parteide suurrahastaja Puhk olümpiakomitee esimehena, võimurite jutt stabiilsuse ja eelarve tasakaalu olulisusest), tekst on ladus ja kergesti jälgitav.
Näidendi peamine puudus on teemakäsitluse üheplaanilisus ja toorus: vapsluse naivistlik (sini)mustvalge heroiseerimine ja ajaloo meelevaldne mugandamine tänase poliitilise olukorra kriitika võimaldamiseks.
Tiit Suka esituses meenutab vapside liider Artur Sirk pigem Oskar Lutsu «Kevadest» pärit prisket ja süütut koolipoiss Tõnissoni. Vapse esitatakse poliitika räpasusest puutumata, poliitikavälise jõuna, rahva südametunnistuse häälena. Kui mõlema vaatuse lõpus lauldi vapse ülistavalt «Eestimaa su mehemeel, pole mitte surnud veel... », otsisin pingsalt vähimatki märki eneseirooniast või mõnda toomperelikku vempu, aga tulutult.
Toompere ja Hargla ajalookäsitlus on nii lihtsustatud ja üheülbaline, et tundub õige aeg olevat Andrus Kivirähkil luua Ivan Orava tegelaskuju kõrvale teine, sama tuliselt vapse nagu Orav Pätsu ülistav karikatuurne fiktiivne kolumnist.
Esimese temaatilise kolumni jaoks saab teksti Hargla «Wabadusristi» tutvustavast intervjuust ERRile, kus ta kasutab näidendis kommunistiks moondatud sotsialist Rei tegelaskuju meelevaldse paralleeli tõmbamiseks esimese vabariigi aegsete ja tänaste sotside vahel.
«Ka toona sai riigivõimu pattulangemine alguse sotsialistide kaasamisest valitsusse. /…/ Nagu üks tegelane meil näidendis ütleb: kui sotsid saavad võimu juurde, siis seda Eesti Vabariiki, mis sündis Vabadussõjas, seda ei ole enam. Rahvuslus on alati olnud kõigi sotsialistlike parteide vihatuim vaenlane, nii oli kunagises vabariigis, nii on ka nüüd. Toona rähklesid sotsid n-ö töölisklassi eest, tänapäeval muulaste eest. Toona oli eesmärgiks marksistlik klassivõitlus, täna brežnevliku kolonisatsiooni tulemite põlistamine ja kakskeelsus. Ja kui Eesti riigi hing saab olla ainult rahvuslus, siis on selge, et sotsid saavad võimul püsida millegi muu toel. 70 aastat tagasi rahvuseta töölisklassi häältega, täna muulaste häältega.»
Lavastuse ja näidendi paatos on just sama primitiivne ja lahmiv, kui Hargla intervjuust nähtub. Kui «Wabadusrist» võimu kuritarvitamise kohta midagi huvitavat ütleb, siis seda, et kultuur näib korrumpeerivat sama vääramatult kui võim ja raha, annab võimaluse estetiseerida ja tiražeerida mõttelaiskust, kitsarinnalisust ja šovinismi. «Wabadusrist» apelleerib odavale, lahmivalt üldistavale, instinktipõhisele rahvusluse tundele demokraatia ja poliitika mõtestamise vahendina. Seega on ta osa probleemist, mitte lahenduse otsimise püüe.
Teatrilt, mille ambitsioon on olnud pidada end rahvusteatriks, ootaks rahvusluse nüüdisaegsemate käsitluste uurimist tolmunud pooltõdede pateetilise etendamise asemel. Vaimne fassaaditsemine on kunstis sama kurb nähtus kui ideaalide puudumine poliitikas.

Postimees, 15.05.2014