Rekkor rokib (PM)

14.12.2018

REKKOR ROKIB
Heili Sibrits

Eesti Draamateatri uuslavastus "Mõnus maatükk" on muhe vaatamine ja seda Jaan Rekkori pärast. Tundub, et ta naudib oma rolli tuhandeprotsendiliselt, kohati tõuseb Rekkor aga lausa nii lendu, et tema partneril Tiit Sukal on raske järele jõududa.

Priit Pedajase lavastus ongi kahemehetükk, mille tegevus toimub Iirimaal ühe maja pööningul olevas vannitoas, kusjuures Rekkor liguneb kogu tund ja 50 minutit kestva etenduse aja vannis – teatriimele, kuidas vannivesi selle ajaga liiga külmaks ei lähe, peab iga vaataja ise seletuse leidma – aga suurde tünni vangistatuna Rekkor oma Hugh’ rolli teeb. Hästi teeb. Kirega mängib ning täiega rokib.

Lugu ise on lihtne. Rekkori tegelane on jändrik vanamees, kes elab nii, nagu tema ise tahab, see tähendab, et tema lemmiktegevus võiks olla kõrtsis istumine ja jauramine, ent kuna kõrts asub nii kuramuse kaugel, siis jaurab ta omas kodus. Hugh’ mõne lehmaga talu asub inimeste poolt hüljatud paigas, aga ega vanamees inimesi eriti taga igatsegi. Oma jutud saab ta ära ajada koeraga, kes on üsnagi terane vestluspartner, kõva vaidlushaukuja.

Aga kui Hugh’ majja tuleb ootamatu külaline, siis ei lase vanamees sugugi end segada faktist, et võõral on kiire või et võõrast ei huvita sugugi tema mälestused. Suure naudinguga lämmatab ta Robi oma plätramisega ja kui on näha, et võõra kannatus katkeb, keerab vanamees oma jutule veel paar vinti peale. Selles vadas on lapsikut õhinat, mis võibolla kohati on isegi piinamisnaudingule lähedane mõnu. Hugh näib suure lustiga "ullikesena", sest nagu ta ühel hetkel tunnistab, ainult tark võib mängida lolli.

Kuigi Tiit Suka füüsiline mänguruum on vähem piiratud kui Jaan Rekkori oma, on Rekkoril emotsionaalsel mänguskaalal avaramad võimalused, mida ta ka oskuslikult ära kasutab. Suka Rob liigub võib-olla liiga sirgjooneliselt ülekeemise-närvivapustuse poole, mis kahele mehele hiljem ka saatuslikuks saab.

John McManus on kahe mehe põrkumise taustal püüdnud markeerida 90-aastase Hugh’ eluajal toimunud sündmused: tööpuuduse, väljarände Ameerikasse, maakohtade väljasuremise ning uusturismikeskusteks muutumise, puutumata ei jää loomulikult ka inglaste-iirlaste vastasseis. "Mõnusa maatüki" tegevus toimub Iirimaal, aga samas hästi võiks toimuda ka Eestis, sest teemad on tegelikult universaalsed ja laiendatavad meile, eestlastele.

Ainult et kui "Mõnusale maatükile" midagi ette heita, siis on see liigne lihtsus, sügavama mõtte ja ühiskondliku üldistuse puudumine. Vaatamata kõigele jääb "Mõnus maatükk" siiski ainult lihtsalt looks kahest mehest, kes võiksid teha teineteist õnnelikuks – kui õnn peituks rahas. Aga nagu me juba kuldkala-muinasjuttudest teame, süües kasvab isu, ja nii nagu neis muistsetes lugudes minnakse soove öeldes puhinaga lõhki, ei osata ka Eesti Draamateatri lavastuses õigel ajal peatuda.

Ent lavastus ise on tänuväärselt paraja pikkusega, tempokas ning mõnusa lustiga tehtud. Ja Rekkori rokkimine on vaatamist väärt.

Postimees, 14.12.2018