информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Aruanne Toompere reisipalavikust (PM)

ARUANNE TOOMPERE REISIPALAVIKUST
Rait Avestik

Lavastaja Hendrik Toompere on nii loomingulise pagasi poolest kui ka ealises mastaabis turvaliselt sealmaal, et sügavalt või poolsügavalt isikliku elu kunstivormi valamine ei mõju pelgalt sisutühja egotripina, mida postdramaatilise teatri sildi all laialdaselt kultiveeritakse, vaid tema „Onu Aaret (2016) ja nüüdset „Üle piiri“ võib võtta kui teatrilooliste säilikutena.

„Säilik“ teatrietenduse kohta kõlab muidugi eriti paradoksaalselt, kuid nimetatud teatritöödes on elulooraamatulikku hõngu. Aga ainult hõngu, sest kui oma elu või mõtteid kirjas jäädvustades on eesmärk maagia ja väljamõeldistega võimalikult suurt distantsi hoida, kirjutada sellest, mis oli, siis teatrilaval on Toompere maagiline realism omal kohal või lausa abiks.

Kui laias laastus võib öelda, et „Onu Aares“ jooksis punase niidina läbi Toompere lapsena, siis uuslavastuses on täiskasvanud Toompere konkreetselt sees. Ehk nagu lavastaja ise on öelnud, on need lood elust enesest ja kõik väga isiklikud. Faktina on põnev, et Toomperet mängiski Hendrik Toompere juunior (kavalehel on ta küll Raul), kuid kahjuks või õnneks isa-poja semiootilised uperpallid erilisi tähendusmaastikke ei tekitanud.

Küllap on loomingulist tegevust ilma impulsita üldse raske ette kujutada, aga Toompere lavastuste puhul (nagu ka mitme teise lavastaja puhul) ei saa ma sõnast „impulss“ niisama üle libiseda, seda eriti mainitud isiklikumat laadi lavastute puhul. Kui „Onu Aare“ tegevuspaik on üsna kindlate (riigi)piiridega, siis „Üle piiri“ piirid on pealkirjaga igati vastavuses ehk nii näidend kui ka lavastus sundisid tuletama meelde, et tegelikult on impulss ehk liikumishulk füüsikaline suurus, mis võrdub keha massi ja kiiruse korrutisega. Kas see kalda külge kinnitamata paadist kaldale hüppamine on siin just päris õige võrdlus, kuid „Üle piiri“ näitab, et meie elu on üks lõputu kinnitamata paadist kaldale hüppamine. Tahtmatult või tahtlikult üksteisele mõjumine, üksteise mõjutamine, juhuslikkuse ja saatuse segunemine, täpselt nii, nagu keegi usub või kujutab ette, et usub.

Nagu teame, on reisimine, maailma avastamine, nii inimkonda kui inimest kõvasti muutnud, mõnda aega juba ka maakera ennast. „Üle piiri“ ongi dokumentaal-unenäoline reisikiri-aruanne Toompere sõitudest lähiajaloos, mis siis peaks aitama ka vaatajal läbi etenduse kui mõttelise peegli oma sisemine maailm justkui selgemaks või paika saada.

Lavastuses plaanib seltskond ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi reisi läbi India Nepali. Ilmselt loominguliseks enesetäiendamiseks, impulsside saamiseks, nagu teatrirahvas on ikka käinud. Siis aga toimub nii näidendis kui ka lavastuses segadus ning vaatajale hakatakse esitama üsna kaaluta olekus elu- ja reisiseiku, mis kokkuvõttes peaks moodustama nii tegelastes kui ka vaatajates mingisuguse eksistentsiaalse heldimuse või isegi valgustatuse.

Selleks kõigeks on tõesti kõik võimalused olemas – loos on isiklikku ja üldist, on proosat ja luulet, on äärmiselt vaimukaid dia- ja monolooge ning samalaadseid eluliselt absurdsete situatsioonide lavatõlgendusi. Lisaks võimekas seltskond esitajaid (mille juures teeb mulle eriti rõõmu selle ealine laiahaardelisus), kes üsnagi tühjaks kujundatud laval tekitasid mitmelgi korral olukorra, kus lavaaeg oleks hakanud domineerima reaalse aja üle ning metateatraalsed virvendused oleksid vaataja sundinud endamisi arutlema gloobuse ja näitelava suhete üle laiemalt. Ning näpuotsaga budistlikku parajaslikkust ja muid tarkusi.

Kuid nii, nagu lugu isegi oli pigem mälupiltide kuhi, nii oli ka lavastus sketšide rida, mis paraku ei soodustanud terviklikkuse teket, seda nii laval kui ka taolist tunnet vaataja sees.

Pigem kujunes kõik illustratsiooniks ning selles mõttes sobib ka „Üle piiri“ kohta see, mida Madis Kolk kirjutas „Onu Aare“ kohta: „See on autoriteatri sagedane probleem: näitekirjanik ja lavastaja kas ajavad ühes isikus liiga täpselt sama asja ning loominguline sünergia jääb sündimata või siis annab üks osapool vaidluses kohe järele. See sügavalt isiklik, mida Toompere on suurema osa oma elust kaasas kandnud, on temas kui lavastajas tekitanud sellise respekti, et selle lavaülekanne on mõneti kahemõõtmeline ja ümberjutustav. Kuid materjal on põnev ja sisaldab potentsiaali ka ajastute üldistamiseks.“ (Postimees, 22.03.2016)

Vaatamata sellele, et lavastuse mitmetele lugudele või situatsioonidele oli keeruline küüsi või mõtet taha saada, leida seoseid, mis teatri vaatamise kontekstis võivad tihtipeale kasuks tulla, on rõõm selle üle, et laval oli olemas nii otseselt kui kaudselt hullus, mis ongi normaalseks eluks hädavajalik.

Postimees, 29.03.2017