информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Doktori viskumine elu allikalt viha ookeani (Sirp)

DOKTORI VISKUMINE ELU ALLIKALT VIHA OOKEANI
Pille-Riin Purje

Kui meil tõesti ei olegi enam lootust, kui inimkond upub või lämbub oma vihkamise sisse, siis kas on teatri osaks seda pelgalt üle kinnitada?

Henrik Ibseni 1882. aastal kirjutatud draama „Rahvavaenlane“ on Kertu Moppeli 2019. aasta lavaversioonis ja lavastajavisioonis üks äraütlemata klaar lugu. Maksim Gorki „Väikekodanlased“ selsamal Eesti Draamateatri suurel laval, Moppeli eelmine töö, mõjub kõvasti kaootilisemalt. „Rahvavaenlase“ esietendus jättis hinge kahtluse, kas pole see mitte isegi ülemäära selge – lajatab plakatlikult pähe. Kuna aga niisugused on lavastaja mängureeglid, pole muud valikut kui neid aktsepteerida.

Intrigeeriv persoon on Tomas Stockmanni linnapeast õde, kelle eesnime loeme kahes kirjapildis: kavalehel Teresa, laval erakonna Rahva Võim valimisplakatil Theresa. Mine võta kinni, on see sihilik kahestumine pühak versus poliitik või lihtlabane trükiviga. Viite Theresa Mayle avab lavastaja kavalehel liigagi vastutulelikult, sest Anne Türnpu rollimaneerides on paralleel niigi ilmne. Türnpu lavaelu on vaimukas ja värske, üllatuslikuna mõjub näitleja lahtikistus tema jõulisest rahvaluuleliinist, loitsija ürgväe asemel läbistavad rolli veiklevad punased satiirilõngakesed. Sinna-tänna sugeneb irratsionaalseid jõnksatusi, liigutusi, häälesööste.

Võib-olla just seda laadi distantseeritusest, oma rolli kohale tõusmisest, jääb ülejäänud ansamblil vajaka. Psühholoogilist mängujoonist otsida, rollidest inimvaimu elu igatseda ei maksa, kuna see pole olnud lavastaja eesmärk. Rollid väljendavad ideed skeemide ning šaržidena. Paadunud teatrivaatlejal hakkab siiski natuke kurb, kui näitlejad on oma reaktsioonides, ilmetes, žestides sedavõrd ettearvatavad, varem ära vaadatud.

Ega ma ju ei tea, kas näiteks Liisa Saaremäelile on antud ülesanne mängida õpetaja Petrat võrdlemisi sarnaselt „Väikekodanlaste“ õpetaja Tatjanaga, kuigi nende tarm on erisugune. Analoogiline kahtlus külastab mind Jüri Tiiduse peatoimetaja Hovstadi ja Lauri Kaldoja laevakapten Horsteri osalahenduse puhul. Kapten jääb oma suhtumistes mõneti enigmaatiliseks. Künismi variatsioone puistab varrukast Toomas Täht hiirhalli väike(ette)võtja Aslakseni osas, taktitundeliselt sekundeerib Christopher Rajaveere laveeriv sile kutt Billing. Ja nii edasi.

Lavastaja Diana Leesalu on tõdenud telesaates „Plekktrumm“, et igas loos peavad olema tegelased, kes äratavad empaatiat – ei pea sugugi tundma sümpaatiat, aga empaatiat kindlasti. Kertu Moppel talitab radikaalsemalt: nii „Väikekodanlased“ kui ka „Rahvavaenlane“ on lavastatud täie teadmisega vastupidi, vältides vihuti empaatiat tegelaste vastu. Publiku ette ei seata peeglit, vaid purukslöödud peegli kilde, mis võivad tekitada sisse lõigates pindmisi haavu, aga hingeni ei tungi.

See uljas vahva võõritamine tingibki inimvaimu elust loobumise. Tegelased teotsevad pinnapealse seriaali loogikaga, lenneldes efektselt repliigilt repliigile, pildudes vaimukaid kilde, vahendades harali fragmente. Sellega võetakse vaatajalt võimalus kellelegi kaasa elada, kaasatundmisest rääkimata. Siin ongi konks. Mõistan muide suurepäraselt, miks nimetati Indrek Sammul Bessemjonovi rolli eest „Väikekodanlastes“ meesnäitleja aastaauhinna kandidaadiks: mitte sellepärast „kuidas ta mässas“, vaid inimliku kaitsetuse ja süüme mõõtme tõttu, mille näitleja on oma rolli osanud mahutada. Pole kahtlustki, et Tšehhovi Ivanov ja Gorki Bessemjonov on Sammulil loodud samast materjalist ja žüriile teeb au, et see läbi nähti.

Aga naaseme doktor Tomas Stockmanni manu. „Väikekodanlastes“ mängib Ivo Uukkivi ilmse lustiga Pertšihhinit, imestusest pärani silmadega flegmaatilist häätahtlikku trimpajat. Esmapilgul tundub, et ka tema spaa-arst Tomas Stockmann on sihuke lihtsameelse olemisega mõnusmees. Veidike labiilse närvikavaga, aga muidu muhe sell, pilgutab publikule vandeseltslaslikult silma. Nõnda see siiski ei jää.

Miskipärast meenus mulle Uukkivi kardinaalselt teistsuguse kontsentratsiooni ja pingega Henrik Ibseni „Brandi“ nimiosas (lavastaja Ingo Normet, VAT-teater, 2014), lihtsalt tuli korraks meelde. Veel üks Ibseni tõlgendus meenus spontaanselt, kui nüüdne „Rahvavaenlane“ hakkas oma vääramatu finaali poole tüürima. 2010. aastal lavastas Andres Noormets Ibseni näidendi Ugalas pealkirjaga „Stockmannid“. Ainuüksi pealkiri andis märgi, et lavastajale oli peamine Tomas Stockmanni perekonna ühtehoidmine. Seda teemat näitlejad finaalis mängisidki: tänu perekonnale jäi Aarne Soro doktor Stockmannile lootus ja tulevik, inimliku läheduse kaudu avardus ja teisenes Ibseni peategelase tõdemus „Kõige tugevam mees maailmas on see, kes on kõige üksikum“. Tomas ei jäänud vaenutsevas maailmas üksi. Sama sõnumit kannab praegu Ugalas mängitav Ibseni nõiduslikuma helistikuga näidend „Naine merelt“ Andres Noormetsa lavastuses. Taas on perekonna hoidmise teema Aarne Soro kanda, pealegi on tema tegelane siingi arst, doktor Wangel.

Uukkivi Tomas Stockmann on spaa-arst. Tema perekond osaleb spaa Elu Allikas idüllilistes reklaamklippides koos spaa maskoti, suure nunnu hülgega (Markus Truup), keda kavalehel on küll nimetatud morsaks, kes aga laval solvub selle nimetuse peale hirmsasti. Inimsuurune karvane loomake figureerib ka „Väikekodanlastes“ mängutibuna, samuti meenub „Metsa forte“ lendorav. Kas see stiilivõte on ühiskonnas vohava infantiilsuse osatamine või hoopis võimendamine, kurat seda teab! Igatahes lisab tuterdav morsk koosolekustseeni manipulatsioonidele õdusat, muretut lapsikust.

Stockmanni perekonnas on naine Katrina, keda Inga Salurand mängib mõõduka karikeeritusega, olles sisimas sama sasipäiselt sahmiv kui tema veetlev linnupesasoeng. Katrina kasuisa, seega Tomase kasuäi, nahaparkal Morten Kiil on Tõnu Kargi etteastetes häirimatult joviaalne, end südametunnistusest vabastanud ärimees. Tütar Petrat juba mainisin, aga perekonnas on ka poeg Morten, kellel kasuvanaisalt saadud eesnimi kui needus kaelas.

Markus Truubi Mortenist on põhjust tõsiselt ja sisuliselt rääkida. Täpselt ei saa aru, kui vana on Morten: kas ta on lihtsalt armas väike poiss, kes elab oma maailmas – või on tal diagnoos? Truubi sugestiivne mängujoonis võib viidata nii autismile kui ka epilepsiale. Kõige valusam ja olulisem stseen laval ongi Morteni haigushoog esimeses vaatuses. Poiss jääb tuppa, kui tema isa ja tädi arveid klaarivad. Morten viibib muusika­keskuse juures ja kuulab kassette. Põnev on see, et ta kuulatab muusikat enda sees, hääletult, ilma kõrvaklappideta. Muidugi on tal tundlad püsti täiskasvanute poole ning kui tädi Theresa sõimab tema isa rahvavaenlaseks, ei kannata laps seda välja ja teda tabab haigushoog.

Nüüd koguneb perekond Morteni ümber. Poisi vaigistamiseks on välja kujunenud turvarituaal: ema ja õde laulavad talle „Kiisu läks kõndima, müts oli peas …“ Õudne on stseeni jälgides taibata, et isegi lastelaulu saab praeguses sallimatuse kontekstis mõista alltekstiga: „Naljakas näis teiste kiisude seas …“ See on valus, hoiatav, liigutav viiv, ainukene siiras perekonna kokkuhoidmise moment. Selle mõjul mõtlesin terve teise vaatuse vältel poisile: kus on Morten, mis temaga on, millal ta tuleb, mida ta tunneb? Viimaks ta tuleb koolist koju, olles küll kakelnud, aga olekult haavamatum, isegi nagu ükskõiksem. Kui isa ütleb, et poiss ei pea enam kooli minema, sest ta hakkab ise poega õpetama, rehmab Morten käega: ära aja!

Moppeli ja Uukkivi doktor Stockmann valib vihkamise, vasturünnaku, valimatute solvangute ummiktee. Silm silma ja hammas hamba vastu, kuni maailm on pime ja hambutu, mõistis vana tark piimamees Tevje.

„Rahvavaenlase“ lõpp on kompromissitult pessimistlik, halastuseta. Kirjutan finaalikujundi nüüd lahti, nii et kui tahate teatrisaalis üllatust kogeda, ärge palun artiklit lõpuni lugege. Vahetu näitemäng asendub distantseeruva videoga: kogu Tomase pere lõdiseb üksilduses oma uppumatul päästeparvel keset ääretut, saastatud maailmamerd. Üksteist küll hoitakse, füüsilises kontaktis, aga silmades peegeldub endassesulgumine – perekond on kaotanud tähenduse.

Kas see katastroofi- ja seisundifilm läheb mulle korda? Vastan ausalt või? Üheks olevikuhetkeks jah, aga järelmõju kisub „Titanicu“ kanti, mitte mastaabilt ega sentimentaalsuse kruvimiselt, lavafilm on eestlaslikult karge, aga manipulatsiooni mehhanismi poolest siiski. Ja ikka selsamal imelihtsal põhjusel, et mul ei lubatud tunda nende inimestega osadust. Morteniga korraks justkui lubati, aga seegi hajutati kärmesti tagajärjetuks.

Kui meil tõesti ei olegi enam lootust, kui inimkond upub või lämbub oma vihkamise sisse, siis kas on teatri osaks seda pelgalt üle kinnitada? Kust jookseb sel juhul mõistmise, kaastunde, parastamise, samastumise, usaldamise piir?

Sirp, 12.04.2019