информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Draamateatri uus lavastus: elektrišokk mägratopistele (EPL)

21.03.2018

DRAAMATEATRI UUS LAVASTUS: ELEKTRIŠOKK MÄGRATOPISTELE
Veiko Märka

Lavastaja Kertu Moppel tõi Draamateatri lavale sellise „Väikekodanlased”, nagu Gorki selle 2018. aastal kirjutanud oleks.

Kertu Moppeli stiil teksti loojana ja lavastajana on teravalt individuaalne ning muutub iga uuslavastusega selgemaks. Seda võib nimetada groteskseks realismiks. Iga stseen eraldi on loogiline ja tõepärane, kokkuvõttes tuleb aga välja uskumatu jaburus. („See siin on hullumaja.”) Ja teine omapära: Moppel ei tunnista kõrvaltegelasi. Iga trupi liige saab olla tähelepanu keskpunktis ja kellegi õlgadele ei laotata kangelase ebaproportsionaalselt ränka koormat.

Kuivõrd tegevus toimub Vassili Bessemjanovi (Indrek Sammul) majas ning tema peab kõige rohkem ja meeleheitlikumalt oma tõde ja õigust kaitsma, siis psühholoogilises plaanis on see roll ka keskne. Vassili mitmest kirstunaelast kõige kõvemaks osutub Pertšihhin (Ivo Uukkivi). Nii jõulist konflikti näeme Eesti laval harva, enamasti Andrese ja Pearu vastasseisudes „Tõe ja õiguse” tõlgendustes. Oma jonnakas tõeotsimises ja patriarhaalsuses võibki Vassilit Vargamäe Andresega samastada. Pertšihhin on laval liiga vähe, et teda tõsimeeli Pearuga võrrelda, kuid ellusuhtumine paistab neil sarnane olevat küll. Ja konflikti teravus muidugi ka.

Üksiku naise sügav draama

Määravaim roll üldmulje kujunemises on Vassili tütrel Tatjanal (Liisa Saaremäel). Tema ilmub lavale esimesena ja lahkub viimasena. Haritud ja üksiku, mitte enam väga noore (28) naise draama on sügavam ja isiklikum kui teistel. Vassili konflikt on kõige intensiivsem, Tatjana oma kõige valulisem. Nagu sõbratar (Liis Haab) talle ütleb: „Sulle meeldib see, et sa oled hingeliselt lõhestatud.”

Lavastus jagab gorkilikult eredaid ja sisemise pingega rolle mitmele, näiteks ainsale proletariaadi esindajale, Bessemjanovite kasupojale Nilile (Hendrik Toompere jr), kes klassierinevustest hoolimata sulandub ansamblisse laitmatult. („Elada isegi ilma armumata – see on suurepärane!”) Samuti Vassili abikaasale (Kaie Mihkelson), kelle totrus mõjub eriti orgaaniliselt, sest temal pole isegi fiktiivseid tulevikuvisioone nagu mehel. Meeldejääv on Lauri Kaldoja Teterev, kelle rollijoonis näitab eredalt, et poolharitlus koos alkoholismiga on eriti arulage kombinatsioon. („Lollid on elu õied. Aga lolle on vähe.”) Marta Laane Krivtsova (Bessemjanovite üürnik nagu Teterevgi) on meesteõgijana Tatjana vääriline vastand. Robert Annuse perepoeg jääb staatiliseks, tema tahtmised kõige ebamäärasemateks ja ebagrotesksemateks. („Miks te vaevate ennast selliste labasustega?”; „Kui ma ütlen „Venemaa”, siis see mõiste on minu jaoks täiesti tühi.”) Aga ju peabki Pjotr väikekodanluse piiratust ja jõuetust, st näidendi juhtideed kõige vahetumalt väljendama.

Tüki tutvustuses on liigselt rõhutatud, et tegevus on toodud tänapäeva. Tegelikult on „Väikekodanlased” ajatu. Vastasseisud uue ja vana, isikliku ja ühiskondliku, vaimustuse ja apaatia, teadmatuse ja teadmise jne vahel on ajatud. (Vähemalt siiani on olnud.) Võib isegi öelda, et lavastus on gorkilikum kui Gorki ise, sest viimane pole süüdi, et ta juba 80 aastat surnud on. Moppel tõi lavale sellise „Väikekodanlased”, nagu Gorki ise 2018. aastal kirjutanud oleks. Ühiskondlikud olud ja teatrimõte on ju muutunud. Kui lähtuda Jaanika Juhansoni kuulsast väitest dramatiseeringute kohta – „Kõige parem kirjanik on surnud kirjanik” –, siis Moppel tõestab seda, kuid täiesti uues kvaliteedis. Ta ei tükelda kirjaniku laipa ega suru tükke sügavkülma nagu Eesti teatris viimasel ajal tavaks, vaid äratab hoopis ellu ja hulga jätkusuutlikumana. Teatriime missugune!

Gorki on Eesti teatrile enim mõju avaldanud kahel lühikesel perioodil. Esiteks siis, kui Eesti kutseline teater 1906. aasta paiku sündis. Sest omadraamat polnud sel ajal eriti võtta, Koidula ja Kunder olid juba arhailised, Vilde ja Kitzbergi meistritööd veel loomata. Teine kord umbes 40 aastat hiljem, Stalini ajal, kui Gorki oli üks väheseid autoreid, kelle teoseid võis reservatsioonideta ja häbitundeta laval etendada. Nii et tegu on „oma mehega”. Et ta Stalini ajal elava pühaku ja sotsrealismi looja staatusesse tõsteti, on kirjandus- ja teatriväline seik. Gorki kirjutas oma peateosed enne kommunistide võimuletulekut („Väikekodanlased” 1901, „Põhjas” 1902, „Ema” 1906 jne). Kehtivat ühiskonnakorda arvestades oli ta silmapaistev ja sihikindel mässaja, kes väljendas sama radikaalseid ja uudseid ideid nagu Johnny Rotten ja Sex Pistols 1970-ndate Inglismaal. Mõlemate liikuvapanevaks jõuks oli raevukas protest. „Põhjas” on sama raju punk kui „Never Mind the Bollocks”.

Rumalad tegelased

Eesrindlikku intelligentsi lavastuses ei esine, kõik tegelased on vähem või rohkem ebaintelligentsed. Vassili fraas „Inimesena oled sa mõttetu nähtus!” ründab otseselt Teterevi, kuid sobiks saata paljude tegelaste pihta. Tudeng Šiškini (Jüri Tiidus) „Meiega pole võimalik originaalne olla” kehtib reservatsioonideta kogu seltskonna kohta. See-eest protesti väikekodanliku umbse argipäeva vastu tuleb lavastuses ette läbivalt, eriti noorema põlvkonna tegelaskujudes. Konfliktid unistuste ja reaalsuse vahel möllavad samuti. Vassili: „Südamevalust karjun, mitte kurjusest!”

Kes need väikekodanlased õieti on? Lavastus annab ühesõnalise, kuid ammendava vastuse: mägratopised. Rahulolematud mägratopised. „Praegusel ajal on kangelasi väga vaja,” targutab joobnud Teterev. Paraku on Bessemjanovite maja viimane koht, kust neid leida. Aga kui neile topistele kolmeks tunniks kõva elektrilaeng anda, karglevad nad täpselt nagu elusad.

Eesti Päevaleht, 21.03.2018