Aleksandra Maarja Maitse
„Kes rikkaks saada tahab, peab lihtsate asjade peale tulema veel enne, kui neist lihtsad asjad saavad.“ Olla õigel ajal õiges kohas, näha keerukuses raskuste asemel väljakutseid, saavutada päevast päeva lahenduste otsimise võidujooksus liidripositsioon, ja mis kõige tähtsam, kohandada end ümbritsevale ajale meisterlikumalt kõigist konkurentidest – just need on Lehmanide sõnul kompondendid kiivalt hoitud edueliksiiri valmimiseks. Nende sõnul tuleb olla justkui kristallklaas, mis rusudehunnikus terveks jääb. Vahest piisab aga õigel ajal õiges kohas olemiseks vaid Draamateatri suurde saali „Lehman Borthersi“ nimelise tüki vaatama juhtumisest, ja kes teab, äkki ongi sellest mulle hetkel küllalt.
Lehmanide loo algus on sarnane enamike 19. sajandi lõpus Uude Maailma American dream’i otsinguile suundunud sisserännanutega, kuid kahtlemata ei saa sama öelda eepiliseks kujunenud loo lõpu kohta. Ei juhtu sageli, et Ameerikasse emigreerunud vaese päritoluga juudid suudavad pooleteise sajandiga üles ehitada tohutu finantsimpeeriumi, kuid just sellega said hakkama kolm baierlasest venda: Henry, Emanuel ja Mayer Lehman. Alates hetkest, mil Hayum Lehmann randub suure kohvri ning veelgi suuremate ootustega 1844. aastal Ameerika trööstitud sadamasse, asetatakse vaataja justkui omamoodi Jumala positsiooni, kes saab aina kiirenevas tempos jälgida põlvkondade vahtumist ja üha süvenevat moraalset laostumist, mida toob endaga kaasa Lehmanide impeeriumi kiire tõus ja veelgi kiirem langus. Pannes 19. sajandi keskel ühiselt aluse Lehmanite pereärile, mis vahva kollase sildiga igat poekülastajat õhinaga teretab, asuvad vennad ruttamata ja vendlikust vaimust kannustatuna rajama endale teed parema (ning loodetavasti rikkama) tuleviku poole. Äri, mis kasvades asus vahendajaks Lõuna puuviljaplantaatorite ning Põhja kangavabrikantide vahel ning hiljem alustas kauplemist kohvi, raua ning tubakaga, arenes 1880. aastal välja pangaks, mille põhilisteks tegevusaladeks kujunesid investeerimine ning laenud. Sellega algas aga suguvõsa aeglane moraalne allakäik – börsiturule jõudnuna juuriti meeste mõttelaadist lõplikult välja siiruse tõlgendamine voorusena
ning järkjärguliselt asendati see raha ülemusel põhineva enesekeskse maailmapildiga. Jumalale kohaselt sai publik kogeda aeglast surma, mida Lehmanide pärand enne 2008. aasta maksejõuetuks kuulutamist koges ning mille järellainena vallandus ülemaailmne tugev majandussurutis.
Teose nõudlik, alates 19. sajandi keskpaigast aset leidnud keerulisi ajaloosündmusi kajastav sündmustik, on vaatajale lahti mõtestatud kujul, mis teeb rõhuasetuse sündmuste olemuse peegeldamise asemel nende mõjule käsitletavale tegelastele. See avab publikule aga uue vaatenurga, mis toob esile maailmasõdade ja Ameerika kodusõja rolli inimestele, kes ei võidelnud ise sõdurina eesrindel ega juhtinud vägesid lahinguväljale, vaid tegelesid Alabama
osariigis Montgomery linnas kohalikele elanikele niidi, nööpide, valmisrõivaste ja kangaste müümisega. Osalise kõrvaltvaataja rolli minetades on Lehmanid aga otseselt sündmuste keerisesse haaratud nii immigratsiooni plahvatusliku kasvu, industrialiseerimise kui ka majanduskriiside poolt. Industrialiseerimine ning urbanisatsioon, mis tõid endaga kaasa massilise sisserände Ameerikasse, on eoses põhjuseks esimese Lehmani Uude Maailma
randumise taga. Sügavuti on tükis analüüsitud ka riigi majandusliku olukorra mõju suguvõsa käekäigule – industrialiseerimisest tulenenud valdkonna areng, mis võimaldas 19. sajandi lõpul Lehman Brothers Banki tegevusel laieneda investeerimisele ja laenudele, lakkas järsult 1929. aastal ning lainena järgnenud krahhi negatiivsele mõjule pidid alla vanduma ka suursugused Lehmanid. Tänapäevase Eesti haridussüsteemi ajalookäsitlus, mis süüvib üksikasjalikult Euroopa ajalukku, kuid jätab sisuliselt tähelepanuta kogu ülejäänud maailma, muutis uuest perspektiivist Ameerika pöördeliste sündmustega tutvumise tervitatavaks ja värskendavaks kogemuseks.
Kombed ning nende järgimine on oluline enamikele suguvõsadele, sest just need võimaldavad luua silla uue ja vana generatsiooni vahel ning tekitavad siduvustunde tänases üksinduse suunas triivivas ühiskonnas. Traditsioonid omandasid aga sootuks uue tähenduse immigrantidest vendadele, kes olid äkitselt ümbritsetud keskkonnast, kus keegi ei järginud nende tõekspidamisi ega olnud tuttav religiooniga. Henryle, Emanuelile ja Mayerile pakkusid judaismist pärinevad kombed ja rituaalid Ameerikasse kolimise järgselt lohutust ning eskapismi uue ja kohati hirmutava maailma eest ning läbi oma juurte austamise säilitati ka vendadevaheline ühtsustunne. Kui vanim vend sureb pärast ränka võitlust kollapalavikuga, kestab Emanueli ja Meyeri lein nädal aega, mille vältel järgitakse kõiki religioosseid ning rahvuslikke traditsioone. Just leina-temaatika abil antakse edasi kommete aeglast hääbumist, mis järgmise pooleteise sajandi vältel järkjärguliselt aset leiab. Noorima venna, Mayeri mälestuseks kestab lein vaid tühised kolm minutit, mille lühikese kestvuse vabanduseks tuuakse võimetus panka kauemaks sulgeda.
Samas on traditsioonide hääbumine loomulik ja kohati isegi vajalik juhul, kui need kaotavad oma väärtuse või ei oma enam positiivset efekti neid järgivatele inimeste eludes. Kombed peaksid olema neid järgivate inimeste nägu ja kehastama nende soove, mistõttu on loogiline, et kolme Lehmani venna Ameerikas sündinud järglased ei pidanud neid enam võrdselt olulisteks, võrreldes Baierimaa päritolu esiisadega. Immigrantidena oli Lehmanide suguvõsale efektiivse toimimise nimel oluline integreeruda Ameerika ühiskonda, mida aga üldjoontes ei oleks soodustanud kodumaa külge liigne klammerdumine. Sageli kujunevad tänasel päeval just sel põhjusel sihtriikides immigrantide tihedad kogukonnad, kus suheldakse ja toetutakse vaid kodumaa päritolu saatusekaaslastele, mis soodustab omakorda eraldatuse ja
diskrimineerimise kasvu. Küll aga ei olnud minu silmis õigustatud Lehmanide teise ja kolmanda põlvkonna meeste arusaam, mille kohaselt on nende positsioon esimese generatsiooniga ülemuslik puhtalt põhjusel, et nemad on sündinud Ameerikas, samas kui esiisad Baierimaal. Immigrantide diskrimineerimise soodustamine enese juurte mahatallamise ja solvamise läbi kajastab inimese naiivsust ning madalalaubalisust ja ei vääri vähimalgi määral ühiskondlikku heakskiitu. Kuigi järeltulevad põlved ei ole minu silmis kohustatud järgima kõiki esivanemate poolt paika seatud traditsioone, pean ma siiski oluliseks juurte ning päritolu teadvustamist ja austamist, mis vähenes Lehmanide suguvõsas iga järgnenud põlvega.
Kuigi tüki sündmustik kajastab juudi päritolu perekonna tegevust Ameerikas 19. ja 20. sajandi pöördeliste sündmuste taustal, peitub selles paradoksaalselt küllaldaselt mõtteainet ka 21. sajandi eestlasest kooliõpilasele. Immigratsioon, traditsioonide vajalikkus või nende hülgamine, konkurentsis ellujäämine ja enese roll saatuse kujundamises – kõik need teemad on ilmselt isegi aktuaalsemad praegu, kui nad olid sündmustiku lahtirullumise ajal. Tükk pakkus publikule võimalust panna ennast neljaks tunniks teiste, vaatajast vägagi erineva tausta ja looga inimeste kingadesse, ja mõista seeläbi erinevate generatsioonide aja möödudes tundmatuseni muutuvaid kurbuseid ning rõõme. Henry, Emanuel ja Mayer Lehman pidid alates Ameerikasse randumise hetkest kuni surmani pidama heitlust tasakaalu saavutamisega juudi traditsioonide ja Ameerika eluviisi vahel, üritades seejuures endale suure vaevaga uues riigis edukat tulevikku
ehitada. Järeltulevate põlvede esindajad eesotsas Robert Lehmaniga pidasid aga seevastu võitlust ettekirjutatusega, mis kaasnes esiisade poolt üles ehitatud finantsimpeeriumi pärimisega. Samas olid järgnevate põlvede raskused kergendatud sünnipärase kõrge sotsiaalse positsiooni, vara ja tutvuste poolt.
Üle ootuste küündiv näitlejameisterlikkus, minimalistlik, kuid efektsena rabav lavakujundus ning voolav ja meeleolukas jazz-muusika sidusid minu silmis Hendrik Toompere jr poolt lavastatud tüki kokku harmooniliseks tervikuks. Kolm tabavalt valitud tippnäitlejat täitsid oma rolle esmaklassiliselt, pannes neljatunnise lavastuse paistma üürikesena ja asetama mind paratamatu üllatusmomendi ette, kui tulede hetkene kustumine viitas ootamatult etenduse
lõpule. Kui ma esmakordselt kavalehe kaudu peatselt algava tüki sisuga tutvusin, ei osanud ma eales oodata, et pangandusest kõnelevas tükis võiks peituda huumorit ka inimesele, kellel puudub sügavam mõistmine majandusest. Taas kord pidin tunnistama oma eksimust – ei saa ju ometi suhtuda ükskõiksusega daamilikult lehvikuga laval kesklevasse ja flirtivalt Priit Võigemasti külge paitavasse Guido Kangurisse. Visuaalselt nautisin ma minimaalse
lavakujunduse leidlikku rakendamist lahtirulluva tegevustiku illustreerimisel, mille tarvis kergitati või langetati lava keskel paiknevat massiivset nelinurka. Ajastu hõngu tekitamisele aitasid kaasa ka mustvalged kaadrid ajaloost, mida valitud hetkedel tagaseinal projitseeriti.
„Lehman Brothers” lükkas oma huvitavate lahenduste ja isiklikku vaatepunkti pakkuvate lähenemistega ümber kõik minu peas tekkinud eelarvamused, mille kohaselt ei olnud neljatunnisel majandusteemalisel tükil võimalik mind positiivselt üllatada. Just selle väära ja ennetliku arvamuse tõttu innustan ma kõiki, kellel võimalus avaneb, antud tükki vaatama suunduda ja lasta ennast inspireerida kõigest värskendavast, mida teatrimaastik inimesele pakub.