информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Sada aastat Vabadussõda (Sirp)

SADA AASTAT VABADUSSÕDA
Veiko Märka

„Isamaa pääsukesed“ on väga näitlejasõbralik näidend, sest seal pole pea- ega kõrvalosi, vaid hulk teravaid, üksteisele vastanduvaid, kuid väga elulisi karaktereid.

„Isamaa pääsukesed“ kuulub küll eesti teatri suurettevõtmisse „Sajandi lugu“, kuid nagu selle sarja mitu varasematki lavastust (Tartu Uue teatri ja Von Krahli teatri „BB ilmub öösel“, Ugala ja R.A.A.A.Mi „Hipide revolutsioon“), on ka see täiesti iselaadne ja väärtuslik omaette teatrisündmus.

Lavastuse mõtteline telg on saja aasta pikkune sild Eesti elus – ühest otsast teiseni on nii pikk maa, et hakkab õudne. Liiga paljud asjad on vahepealse teekonna jooksul liiga palju muutunud. Kui sada aastat tagasi oli noorte eesti meeste missioon minna sõtta ja kodumaale iseseisvus kätte võidelda, siis nüüd on nende kutsumus minna Soome tööle. Kvalitatiivne vahe on selles, et kui Vabadussõjas sai Eesti poolelt surma siiski vähem kui 4000 meest, siis Soome läinute arv on kümme korda suurem (kui silmas pidada ainult noori mehi). Muidugi on ka neid, kes sealt varem või hiljem tagasi tulevad, aga ka Vabadussõja päevil juhtus ju, et mõni surnuks tunnistatu ilmus elusana koju. Maha jäänud naistele erilist vahet pole, kas mees saab surma sõjas või läheb Soome, üksinda pead last kasvatama niikuinii. Ja desertööre enam maha ei lasta.

Juba näidendi pealkiri on eksistentsiaalne: eestlased on rahulik, süütu ja väike rahvas nagu pääsukesed. Kellelegi ta halba ei soovi ja ainult äärmise häda sunnil võetakse relvad appi. See, et tekstis heidetakse kõrvale kotkad kui kurjad röövlinnud, on loogiline. (Siit kerkib muidugi küsimus: miks on meie vapil lõvid, mitte näiteks mägrad?)

Kuigi näidendi keskmes on Vabadussõja-ainelise muusikali lavastamine ühes üsna armetusse seisu jõudnud perifeeria kultuurimajas, on see täis­vereliselt nüüdisaegne. Muusikali sisu on täiesti ebareaalne: esindatud on ainult kõige haigemad ja primitiivsemad müüdid sellest sõjast. Tänapäev tuleb aga esile nii oma naeruväärsuste kui ka traagikaga. Sest mida see maaelu väljasuremine muud on: kohapeal pannakse kinni apteek, postkontor ja pagariäri, lasteaed ühendatakse kooliga ja kool tõenäoliselt mõne teise kooliga, Tallinna ehitatakse aga selline kaubakeskus, et otsast lõpuni jõudmiseks peab vahepeal kaks korda sööma.

Nagu Kivirähale omane, ei kipu ta seekordki näpuga näitama, et üks või teine nähtus on halb või hea. Ta lihtsalt näitab, et need nähtused on olemas, tähtsad ja tüüpilised. Kultuurimaja katusel on üks auk teises kinni, vallamaja oma särab aga nagu puhas hõbe. Tundub ilmse ebaõiglusena, aga kui vaadata, millised fruktid seal kultuurimajas koos käivad, siis nii hirmus polegi. Nagu ei ole ebaõiglus seegi, kui näiteringi esindaja visiidil vallavanema kabinetti kohvile neli tükki suhkrut ja ohjeldamatult koort sisse paneb, et saaks rohkem valla vara laiaks lüüa.

Kui otsida lavastusest Eesti ajaloo viimasest sajast aastast saadud impulsse, siis on selleks Konstantin Pätsi isikukultuse periood 1934–1940. Päts on Kiviräha lemmiklaps juba ammu, selles näidendis avaneb ta aga uuest aspektist kui tänapäeva demagoogide eeskuju ja alati varnast võtta põhjendus. Muidugi ka kui „Eesti Vabariik 100“ sarja üks maskotte. Vallavanem Mägra (Tõnu Kark) iha mängida muusikalis Pätsi ei seostu küll otseselt pealiiniga, kuid tuleb lavastusele igati kasuks. See kuju tõuseb tõesti väärikaks sümboliks nii 1918. kui ka 2018. aasta kontekstis.

Muidugi on naeruväärne ette kujutada, et mõni peast põrunud, kuid sihikindel amatöörlavastaja nagu Pilvi (Ülle Kaljuste) suudaks tänapäeval sellise patriootilis-primitiivse laulelduse rambi­valgusesse viia. Põhimõtteliselt on see sama nõme ja skemaatiline nagu ETV sari „Tuulepealne maa“. Aga just naeru­väärsus ongi selle lavastuse tugevus, sest kõik mõjub ikkagi usutavalt ja loogiliselt. („Esimene võit Vabadussõjas on juba käes. Saime Kaarel Mägrast jagu.“) Muusikali sisu järgi aga tundub, et Pilvit tabanud inspiratsioon lähtub hoopis filmist „Nimed marmortahvlil“.

„Isamaa pääsukesed“ on väga näitlejasõbralik näidend, sest seal pole pea- ega kõrvalosi. On teravad, üksteisele vastanduvad, kuid väga elulised karakterid. Ajaliselt kõige vähem näeme Jassi (Karmo Nigula), aga just tema kujus see ajastute vaheldumine avaldub, sest Jass esindab tänapäeva eesti noormehe mentaliteeti. Enamgi veel: näidendis on tegelasi, kellest ainult räägitakse, kuid nendegi roll on märkimisväärne. Nimelt perekond Simmermann: isa Madis vihkab pööraselt neegreid, tütar Eve abiellub Soomes neegriga ning ema Annika pagendab vihkamisest lolliks läinud abikaasa aiamajja.

Näiteringi aktivist Sveta on ja jääb Maria Klenskaja üheks hiilgerollidest. Pööraselt sarkastiline, ent ka pööraselt inimlik. Nii üksik, aga nii seltskonda armastav. Alati tabava ja vaheda sõnaga küüniline emalik matroon. („Mitu diviisi sul vaja läheb?“) Juba see, kuidas ta kohvi­tassiga Louis Armstrongi saksofonisoolot järele teeb, tekitab elevuse. Tundub, et tema tekst üksnes vaimukustest koosnebki, ning Klenskaja toob need kõik mingi seletamatu mõnuga esile. („Seal Vabadussõjas olid ka desertöörid. Sa ütle talle, et nad lasti maha.“)

Teistest isetegevuslastest tõuseb esile loomulikult Ülle Kaljuste kui muusikali autor ning lavastaja, energiline ja unistav loovisik, keda ahistavad olud paraku rängalt piiravad. („Tüdrukud, ma olen vist peast segi läinud.“) Huvitav on Viire Valdma Helgina. See roll pealtnäha palju ei paku, kuid mõnedes stseenides esineb Valdma tõelise ruineeritud pereemana. Näiteks siis, kui ta Pätsile kogemata „härra“ asemel „seltsimees“ ütleb.

Tõnu Kargi vallavanem Mäger oma patoloogilise võimuiha ja veel võimsamate tegelaste ees pugemisega on samuti ehe ja loogiline kuju. Selles rollis on veel üks aspekt, mille Kark hiilgavalt esile toob: tänapäeva poliitikud kasutavad Vabadussõda ja üldse Eesti Vabariigi ajalugu halastamatult ning jõhkralt oma renomee huvides.

Christopher Rajaveere autistlik ja rängas arvutisõltuvuses Jaagup jääb samuti mällu. Eriti võrratu on ta muusikalistseenides, tipuks märtrisurma kehastamine. Tema loo lõpuks sootuks muutunud kuvand tundub küll mõnevõrra lääge, kuid ei puuduta üldsegi näitlejatööd.

Tiit Sukk (Valdek) ja Taavi Teplenkov (Toivo) tüüpiliste eesti maameestena esinevad samuti oma parimal tasemel. Nende jõud peitub osaliselt kontrastis: esimese süüdimatu parmulikkus vastandub teravalt teise alandlikule kohuse­tundele. Lõppkokkuvõttes on alati mõnusas vines Valdek ning karm ja kartlik Toivo oma lootusetus ahastama panevas rutiinis sarnased. Ester Pajusoo Anu mõjub sarkastilisel ja pingelisel taustal helge, ehkki kaduva päikesekiirena.

Lavastuse läbivaks intriigiks on see, millises koosseisus muusikal lavale jõuab (et ta ikka jõuab, selles erilist kahtlust pole). Pärast mitmeid ettearvamatuid ja pööraseid rollivahetusi jääb lõplikuks vahekorraks viis : kolm naiste kasuks. Kuid kogu see madistamine, mis enne aset leiab ning mille jooksul sünnivad ootamatud reetmised ja abiandmised, on põnev.

Kuigi lavastus ei kesta kolme tundigi, on Eesti ajaloo, mentaliteedi, majanduse ja kultuuri palavaid punkte lahatud äärmiselt avaralt ja mitmetähenduslikult. Näiteks läbib lavastust kultuurimaja juhataja Merikese (Marta Laan) ja valla­vanema jõuline konflikt. (Sada aastat tagasi sõditi, aga kultuurimaja kemmerg on ikka katki.) See on klassikaline vaimu ja võimu vastasseis, kuid tuletab meelde ka Andrese ja Pearu nagistamist „Tõest ja õigusest“, kusjuures võim on ilmselgelt Pearu. Võib-olla on see vastasseis laval liigagi utreeritud, aga närvi ajab küll – ja seda ongi vaja. Välja tuleb ka selle konflikti absurdsus ja lõputus. Ei jää puudutamata homofoobia ega põlvkondade probleem, rääkimata naiste ja meeste suhetest. Palju tähelepanu pööratakse ka üldisele veendumusele, et valitsus on kõiges süüdi ning loll on see, kes pole veel Eestist ära läinud. Otu (Tõnu Oja) sellekohane vihkamismonoloog on lavastuse emotsionaalne kõrghetk, ehkki sisult enam kui jabur.

Suurepärasest algmaterjalist ja säravast näitlejate ansamblist hoolimata pole „Isamaa pääsukesed“ sugugi isemängiv lavastus. Lavastaja Priit Pedaja panus on kogumuljes siiski määrav, sest tal oli pureda haruldane ja kõva pähkel: kuidas panna kutselised näitlejad mängima provintsi isetegevuslasi, nii et see tunduks algusest lõpuni, vähimagi dissonantsita usutav. On ju tegu näidendiga teise näidendi lavastamisest, s.t mängida tuleb nii tüüpe kui ka neid tüüpe, keda esimesed omakorda mängivad. Kehastada kerjust või vampiiri olnuks tunduvalt lihtsam. Aga kõik on õnnestunud, vaataja näeb kogu aeg kahte dimensiooni ühes: suurepärast professionaalset mängu abitute asja­armastajate kujutamisel.

Kuna tegu on ikkagi muusikali lavastamisega, tuleb peatuda ka lavastuse lauludel. Kui operettides-muusikalides on kõnelt laulule üleminek ikka järsk ja kunstlik, siis „Isamaa pääsukestes“ üldse mitte. Laulud on lihtsalt nii naljakad ja hoogsad, sobituvad ideaalselt lavastuse rahvaliku meeleoluga. Paljud viisid on üldtuntud, kuid Kivirähk on kõigile neile isamaapaatoslikud tekstid peale kirjutanud. Ning ülemäära palju neid ka ei ole. Kokkuvõttes on tegu ikkagi sõnalavastusega ning laulud lihtsalt markeerivad ajaloomüütide naeruväärsust, tehes seda ilmekamalt kui tekst.

Negatiivset otsides satub terade sekka üksainus sõkal. Lavastuse lõpp, mis viib tagasi algusse, kogu ellujäänud naispere ühiskuduma, on küll emotsionaalselt sügav, kuid pole eluline. Gunnar Graps laulis juba aastal 1982: „Ei vanaemad enam sokke koo …“ Tõsi, finaalis on mitu muud võimsat puänti: näiteks avanevad Valdekule uued finantskanalid ning Päts jätab Vabadussõja kangelase Merikese autasustamata.

Kiviräha arvukate näidendite seast sobib „Isamaa pääsukestega“ võrdluseks kõige paremini „Eesti matus“ (mõned osatäitjadki on ju samad). Ent „Eesti matus“ on lihtsalt üks matus, „Isamaa pääsukesed“ sada aastat eesti matuseid.

Sirp, 29.06.2018