„Valgustaja” võtab ette maailma ürgseima ja võimsaima arhetüübi: valguse ja pimeduse duelli.

„Valgustaja” liikumapanev jõud on metatasandini küündiv paradoks: Jumalast-valguseloojast on tänapäeval saanud Draamateatri tavaline tehniline töötaja. Ometi täidab too Piibli sõnu „„Saagu valgus!” Ja valgus sai” elu jooksul võib-olla tuhandeid kordi, Jehoovale piisas ühest.„Valgustajaga” seostub vist kõige tähendusrikkam lause Eesti teatri kohta: „Alla arhetüübi pole mõtet ette võttagi.” (Jaanus Rohumaa „Ainus ja igavene elu”) „Valgustaja” võtab ette maailma ürgseima ja võimsaima arhetüübi: valguse ja pimeduse duelli. Oli ju valguse loomine Vana Testamendi andmeil Jehoova üks esimesi tegusid. Või mis siin inimkonnast ja tema arhetüüpidest rääkida. Valguse ja pimeduse vaheldumine on omane ka paljudele planeetidele ja nende kaaslastele, kus eluvormid hoopis puuduvad. Möödaminnes puudutab näidend ka valgustusajastut, isegi kolme kõrvaltegelase nimed on sellest ajast.
Niisiis on „Valgustaja” müütiliselt jõuline ja eksistentsiaalne teatrisündmus, millel on samal ajal ka kitsalt inimlik mõõde – nimiosalise, „väikese mehe” kentsaka, kuid usutava kuju kaudu. Sümpaatne on tema stoiline ebaõigluse taluvus. Tema on ju igal õhtul tema ise, näitlejate identiteet on palju hapram. Ometi saab ta kuulda: „Tehnilised ei pea absoluutselt otsima, ainult näitlejad.”
On iseenesestmõistetav, et valguse ja pimeduse võitlus mõjub laval ka visuaalselt efektselt. „Ei näe ka midagi!” kurdab Valgustaja prožektorit lava kohale riputades. Küllap oli Jehooval sama probleem. Juba algne lavakujundus koledate vanade kollaste kuplitega laua- ja põrandalampidega mõjub mitmemõtteliselt: alandatud valgus, kole valgus, mõttetult palju valgust – aga ikka parem kui pimedus.
Lavastus on rikas publiku võõrutamise elementidest. (Valgustaja: „Tühi saal. Teen, mis tahan.”) Näiteks viited teisele tehnilisele töötajale, kes sama maja suures saalis parajasti Houellebecqiga ametis on. Ja kolmandale, kes teatri kohvikus töinab. Ometi jääb kõik hea maitse piiresse.

Peamine vastutus Uukkivil

Kandvaid pause puistatakse otse varrukast, eriti esimeses vaatuses, üldist rütmi see võte aga ei häiri. Ainsa dissonantsi moodustab kolmanda vaatuse teine pool, kus kolm maailmaparandajat pimedusse mattunud saalile oma programmi ette loevad. See on liiga segane, ülimalt naiivne ja kokkuvõttes lihtsalt igav. „Teatrijuhtide” nõutud korralekutsuvad repliigid ainult suurendavad pidetust. Finaal seevastu on taas kapitaalne, kogu diskursust pea peale pöörav.
Näitlejate lavastuses rakendatus on ülimalt ebaühtlane. Pildile jäid peamiselt need kolm, kes hõivasid esiplaani: Ivo Uukkivi nimiosas, Tõnu Oja teatrifunktsionäär Viktorina ja Raimo Pass. Eriti üllatas viimati nimetatu, sest kahel esimesel on hiilgerolle niigi varnast võtta. Aga Passi vana näitleja Eino Truu oma tragikoomilise Tšehhovi-mürgituse ja ka muidu viltuse kupliga („Vabandage, kas te oskate mulle öelda, kes ma olen?”) on suurepärane saavutus. Õigupoolest mõjub temagi arhetüübina, meenutades Juudast Iskariotti.
Peamine vastutus langeb siiski Uukkivile. Tema roll on ühtaegu heroiline, kuid usutavalt realistlik. Kui VAT Teatri „Brandis” mõjub Uukkivi sama kandev ja heroiline tegelane üksnes müüdina, tänapäevaga vähimalgi määral suhestumata, siis Valgustaja on algusest peale „meie mees”. Pidevalt peab ta dialoogi neljal tasandil: kõiksuse, iseenda, partnerite ja publikuga. Ning on kõigis neist arusaadav ja veenev.
Omaette liini moodustab välislavastaja G (Uku Uusberg) tegevus. Sellega parodeeritakse moodsat globaalset teatriküla ja sealset pimedat kopitanud autoriteetide kummardamist. Nimelt akadeemilise teatri eriti mõttelagedat ja käepärast võtet: kui midagi muud pähe ei tule, teeme Tšehhovit. Üldjuhul ei too lavastaja osalemine tükis näitlejana kaasa midagi head, kuid Uusberg mõjub orgaaniliselt – paradoksi tõttu, et G ongi ju teiste tegelaste seas võõrkeha, neis võõristuse ja arusaamatuse tekitaja. Aga ka formaalselt mõjub asjaolu, et lavastaja mängib oma lavastuses lavastajat, pealegi umbkeelset, võluvalt absurdsena. Teise suurepärase topeltmängu näite loob Pass ogarast näitlejast Tšehhoviks ümber kehastudes, kusjuures too kehastab ju samuti paralleelreaalsust – oma näidendi „Lugu Inimesest” autorit ja peategelast. Tema aina katkendlikumaks ja tobedamaks muutuv loetelu kõigest heast ja ilusast, mida inimene kunagi tegema hakkab, põimib mütoloogilise alge moodsa ühiskonna narrustega.

Harriet Toompere on kummaline näitleja. Kui tükk on dramaturgiliselt nõrk ja laialivalguv, suudab ta sellest hoolimata särada ja tervikliku rolli luua („Laul, mis jääb”, „Wabadusrist”). Teatridirektor „Valgustajas” – tinglikkuse, kummastuse ja realiteedi megamiksis – jäi seevastu üheplaaniliseks. Aga tundus, et eriti palju tal mänguvõimalusi polnudki, ehkki tegu oli ju ainsa naisrolliga. Seevastu Guido Kangur Valgustaja parima sõbra ja vaimse suunajana jättis sooja elamuse. Meeste sõprus avaldus emotsionaalselt ja rikastas näidendi teist poolt.

Imeb publiku endasse

Muidugi hõlmab „Valgustaja” peale valguse ja pimeduse konflikti veel hulka huvitavaid, ülevat ja madalat põimivaid kõrvalteemasid. („Linn on otsuste sümfoonia. Liiklusmärgid, äärekivid, asfalt...”, „Millesse sa usud?” – „Ma usun, et tuleks vältida Eino Truu kohtumist lavastajaga.”)
„Valgustaja” peamine voorus pole aga mitte müüdi võimsus, säravad rollid või mängu ja topletmängu piiril balansseerimine, vaid vaimselt rikka atmosfääri loomine. Lavastus on läbivalt teatraalne, efektne, kummaline, kuid siiski positiivne ja publikut veenvalt endasse imev. Sisemise võimsuse, mänguvõimaluste rohkuse, eelkõige aga teatri kui kultuurifenomeni tundliku ja vaimuka lahkamise tõttu ei oskagi Eesti teatriloost „Valgustajale” lähemat paralleeli tuua kui juba nimetatud „Ainus ja igavene elu”.

Truu: „Mis ma tahan öelda?”
Viktor: „Mul on tõesti sama küsimus.”

Eesti Päevaleht, 05.01.2016