Uudiskiri

Ole kursis Eesti Draamateatri uudiste ja uute lavastustega

Sakraalse ruumi avatusest ja suletusest (PM)

SAKRAALSE RUUMI AVATUSEST JA SULETUSEST
Madis Kolk

Tallinna Katariina kirikust on saanud paik, kus lisaks Theatrumile ka teised trupid oma lavastustele sakraalset mõõdet lisavad. Mõnikord see toimib, mõnikord aga, vastupidi, lööb lavastaja ja näitleja hoopis kuidagi lukku. Suur respekt ruumi suhtes võib takistada ka näidendi psühholoogilisi kihte lahti mängimast ning mõnigi kord on tundunud, et sakraalruum on lavastusele pigem takistav asjaolu.

Jean Anouilh’ näidend «Becket ehk Jumala au» jääb olemuselt kusagile sakraalse ja profaanse ruumi vahepeale. Teema on küll religioosne, kuid selle käsitlus ei ole kuigivõrd teoloogiline, pigem on peapiiskop Thomas Becketi (Indrek Sammul) ja kuningas Henry II (Robert Annus) sõprus, vaen ja kirikuellu puutuvad erimeelsused toodud eetilisele pinnale.

Anouilh’ küllaltki intellektipõhine ja kohati kiretu käsitluslaad on küllap võimalik lavale tuua ka kalkuleeritud konstruktsioonina, mis vähe sellest, et ei vaja, vaid lausa välistab oma keskkonnana kirikuruumi. Priit Pedajase lavastus haakub valitud mänguruumiga aga nii kontseptuaalselt kui ka näitlejate psühholoogilise häälestuse mõttes.

Indrek Sammul on pärast Tallinna Linnateatrist lahkumist saanud katsetada üsna erinevas vallas, teha karakterrolle ja paroodiaid ning kõik see on kahtlemata tema pagasit rikastanud. Niisugusele kirkale galeriile vaatamata on mul ometi olnud pikka aega justkui mõningane kahjutunne, et Sammul ei ole saanud tükk aega teha rolli, kuhu tal oleks võimalik panna oma hing, ajada oma teemat ja teha seda ilma – olgugi võib-olla ametialaselt huvipakkuvate – vigurdusteta. Thomas Becketi osa on just sellise kaliibriga roll.

Esimeses vaatuses, mis kujutab Becketi noorpõlve kergemeelsust ja sõprust Henryga, saab Sammul näidata oma mängulisemat ja väljapoole pööratumat poolt. Kuid ta ei tee seda lihtsalt väliste vahenditega, vaid tema sihtpunkt, vaimuliku- ja hiljem lausa märtri- ja pühakustaatus kajastub juba ta rolliperspektiivis.

Tegelane ise oma saatust veel ei tea ega anna sellele ka mingeid vihjeid, kuid ta on juba suureks mänginud selle inimliku mõõtme, kuhu peab hiljem mahtuma tema – olgugi esmapilgul vastu tahtmist sooritatud – kannapööre. Selle mõõtme tajumine juba lavastuse alguses on oluline, kuna see ei lase edaspidi mõjule pääseda võimalikku silmakirjalikkuse efekti.

Peaasjalikult kahe mehe sõprusest – mitte niivõrd teoloogilistest dilemmadest – kõnelevat näidendit saaks kindlasti lavastada ka nõnda, et esile tõuseb vaid kahe peategelase karjerism ning sellest tulenevalt ka Becketi võimalik kahepalgelisus. Sedalaadi elumuutust ei ole just väga lihtne laval ära põhjendada. Kuna aga Sammul näitab juba lavastuse alguses teatavat eeldust, isiksuslikku materjali sedalaadi arenguteks, ei sugene rolli hilisemasse arengusse mingit groteski ega võõritust.

Anouilh’ puhul võib vaielda, kas tema näidendite suured teemad on lahendatud tragöödiavõtmes või pigem ikkagi madalamatel koturnidel, inimlike draamadena, kuhu ei sekku kõrgemad jõud, vaid lahendused tulenevad eetilistest valikutest. Ka «Becketi» puhul, eriti näidendit lugedes, tekib vägisi tunne, et tegelased teevad nii kiriklikku kui ilmalikku poliitikat pelgalt selle tõttu, et intriig on lihtsalt inimloomuses, seda ei suuna kõrgemad kaalutlused.

Ometi kannavad mõlemad peategelased endas seda determineeritust, seda programmi, mis teeb tragöödiakangelasest tragöödiakangelase. Olgu siis mängus jumalik vägi või mitte, kuid tragöödiakangelane peab alati mitut võitlust. Lisaks oma (pahatihti valesti mõistetud) kohustustele sootsiumi ees toimub tema teine võitlus enamasti oma saatusega. Ta ei saa sinna midagi parata, ta ei ole «meie aja kangelane», kes võib kõiges süüdistada teda vääriti kujundanud pere- või ühiskonda, vaid ta on inimene, kes võtab vastustuse isegi siis, kui ta ei ole juriidilises mõttes süüdi.

Ja seda teevad Pedajase lavastuses nii Becket kui Henry. Ka kuningat saaks arvatavasti tõlgendada üksnes mõne ideoloogilise või eetilise printsiibi teenistuses, näiteks jõhkardi või intellektuaalina. Nägin vaat et esimest korda, kuidas Robert Annus ei ole enam oma sulni noormehe kuvandi vang, vaid suudab sellest distantseeruda ja samas rolli huvides tööle rakendada.

Nii nagu Becketis, on ka Henrys algusest peale see kõlblus, mis sunnib mõistma tema inimlikke motiive. Mõjudes küll algusest peale lapselikult süüdimatuna, tihtipeale kapriisse ja jonnakana, ei jää see tema põhiliseks iseloomuomaduseks, vaid ta suudab selle mängida aeg-ajalt oma poliitiliste taktikate kattevarjuks, aeg-ajalt relvaks, minetamata selle all aga kordagi oma armastust ja sõprust Thomas Becketi suhtes.

Becketi ja Henry keerulist sõprust ei pea tingimata mängima kirikuruumis. Vähemalt mitte selle Anouilh’ tõlgenduses. Pedajase lavastus suudab aga lisaks paljudele muudele registritele tööle panna ka teemas sisalduva sakraalse mõõtme. Ruumi suhtes ei tunta vagatsevat respekti, kuid samas ollakse tundlikud selle pakutud võimaluste suhtes.

Postimees, 22.06.2016