Sina ei pea mitte kanalit vahetama (EPL)

13.11.2019

SINA EI PEA MITTE KANALIT VAHETAMA
Veiko Märka

Draamateatris etenduv „Võrk” on haarav eluline sotsiaalne farss.

„Võrgu” sümboolika on lihtne: televisioon on võrk, mida koovad teleämblikud, st inimesed, kes saavad teha otsuseid. Vaatajad on kärbsed, kes tühjaks imetakse. Ehkki kestad jäävad muidugi järele ja kõiguvad veel jumal teab kui kaua võrgus. Võrk imeb tühjaks ka selle väiksema sõnaõigusega töötajad. Aga siingi leidub sarnasust ämblikega, sest teatavasti on emaämblikel kalduvus pärast paaritumist isane ära süüa.

Näidendi keskmes on vananev uudisteankur Howard Beale, keda koondamisteade sedavõrd ärritab, et ta lubab end nädala pärast maha lasta. Samuti otse-eetris. Sattudes sellega tähelepanu keskpunkti, võtab Beale endale prohveti rolli, rikkudes rängalt reeglit, et uudistelugeja ei tohi ise uudis olla. „Minu taga on televisiooni jõud. Selle asemel et kasutada seda inimeste orjastamiseks, kasutan ma seda inimeste vabastamiseks.” Hea plaan läheb küll luhta, aga kanali reiting hüppab lakke.

Kui võrrelda „Võrgu” alusel 1975. aasta paiku USA telemaastikul ja praegu Eestis toimuvat, näeme suuri sarnasusi üldistes tendentsides, kuid ka olulisi erinevusi detailides. Kattuv on eelkõige reitingu tagaajamine ja absolutiseerimine, samuti selleks kasutatavad võtted. („Meie ei tee siin tõsiselt võetavat ajakirjandust. Meil on siin üks litsimaja.”) „Võrgus” esile tõstetud ravimatute haigustega lapsed ja kodunt ära jooksnud kutsikad toimivad suurepäraselt ka tänapäeva Eestis ja kuna jõulud on tulekul, hakkame neid varsti nägema tavalisest mitu korda rohkem. Eks öelda ka „Võrgus”, et rahvaid pole televisiooni jaoks olemas, tähtis on üksnes raha. Tundub, et teletöötajate – eriti juhtivate – professionaalne kretinism pole ajaliselt ega geograafiliselt muutunud. Kahtlemata toimiks ka praegu näidendi lõpplahendus printsiibil „mis kinni ei jää, saab kinni löödud”. Ehkki selleks, et tänapäeva Eestis nii kaugele jõutaks, peaks ka meil mõni populaarne telenägu otse-eetris ähvardama, et laseb end stuudios maha. Tõenäoline see pole. Keskmine eestlane eelistab enesetappu sooritada mõnes kõrvalisemas kohas.

Suurim erinevus on majanduslik ja poliitiline olukord. Erinevalt tolleaegsest naftakriisi tagajärjel üldisesse majanduskriisi langenud ja Watergate’i skandaali järel ka poliitiliselt madalseisu sattunud USA-st läheb meil ju aina paremini. Mistõttu algne terav ühiskonnakriitika ei jõua praegusele Eesti vaatajale eriti kohale. („Ameerikat ei ole olemas, demokraatiat ei ole olemas.”) Ka on suure riigi probleemid väikese omadest liiga erinevad, et võiksime ühe fiktiivse telekanali personali olelusvõitlusele kaasa tunda.

Meil hämada ei saa

Eestis ei saa kohalikes uudistes eriti hämada, sest asjast huvitatul on lihtsam algallikast üksikasju kontrollida. Ja muidugi juhtub meil palju vähem telekünnist ületavat kui USA-s. Pole meil ka terroriorganisatsioone, mis telekanalitega koostööd teeksid, et tapatööd kiiremini ja ammendavamalt ekraanile jõuaksid. Mis puutub aga välisuudistesse, siis siin on paralleelid ilmsed. Kõik Eesti televälisuudised tehakse ju USA välispoliitika seisukohalt. Kes on nende vaenlane, peab olema ka meie vaenlane.

Mis puutub muutustesse ajas, siis kõige rohkem on teisenenud televaatajate sihtrühm. Kui 1976 oli TV magnet kõikidele vanuse- ja sotsiaalsetele rühmadele (ka meil), siis tänapäeva Eestis on see meediakanal üha rohkem vanade, haigete, vaeste ja rumalate pärusmaa – mida suurepäraselt tõendavad ka kodumaised telekanalid, kus on üha suurem osakaal nendele või suisa poolearulistele suunatud saadetel („Selgeltnägijate tuleproov”, „Võimalik vaid Venemaal”).

Muidugi olnuks põnev lavastust adapteerida. Kui peategelase nimi oleks Howard Beale’i asemel Olaf Suuder või Mart Mardisalu ja ka uudistetoimetus tegeleks akuutsemate probleemidega, võiks publiku samastumine olla lausa jäägitu. Aga ka teadmine „neil oli juba siis nii halvasti kui meil praegu” rikastab. Peame rahul olema sellega, et üks suurepärane televisiooniteemaline näidend – Mihkel Raua „Järgmine voor” – meil siiski on.

Eklektiline peategelane

Näitlejate panusest rääkides tuleb silmas pidada, et kui lavastaja ja peaosaline on lähisugulased, siis ansambliühtsusest rääkida pole mõtet, topeltstandardid torkavad nagunii silma (ehkki poja ja isa puhul mitte nii teravalt kui näiteks abikaasade puhul). Kusjuures alati mõjutavad nad negatiivselt toda sugulast, mitte teisi näitlejaid, ehkki võiks eeldada vastupidist. Toompere vanema Beale pole halb, kuid on eklektiline. Segaseks jäävad tema donkihhotluse ajendid. („Ma olen mingi senitundmatu tõe veerele jõudnud. Ma olen väljavalitu.”) On need välised, st kas ta on hull? Või tegutseb ta terve mõistuse ajel ja soovib aeglase enesetapu asemel kiiret kui valutumat? Mõlema vaatuse alguses on Beale ergas ja tahtmist täis, mõlema lõpus aga kuidagi hägustub.

Teistest näitlejatöödest tõuseb esile Ivo Uukkivi Beale’i parima või ainsa sõbrana, kes paraku satub samuti isaämbliku rolli. Schumacheri osa pole eriti emotsionaalne ega muutlik, kuid igas nüansis usutav. Ka Taavi Teplenkov pragmaatilise kanalijuhina, Ain Lutsepp inimlikkust mitte kaotanud vana telehundina, Marian Heinat sirgjoonelise karjäärinaisena ja vähem olulised tegelased ei jäta midagi soovida.

Mõttetud hüüdlaused

Ühe lavastusliku võtte kallal tahaksin haukuda. Pean silmas teise vaatuse algust, kus näitleja publikut mõttetute hüüdlausetega üles kütab. „Võrk” räägib ju televisioonist, meediakanalist, millel puudub vaatajaga otsene kontakt. Viimast rõhutab ka lavastust läbiv võte näidata laval toimuvat sünkroonis suurelt videoekraanilt. See võte on täiesti omal kohal, aidates stuudios toimuvat ebainimlikkust ja kunstlikkust võimendada. Suhtlus publikuga mängib aga sellele vastu.

„Võrk” linastus 1976. aastal USA-s filmina („Network”), Lee Hall kirjutas selle põhjal näidendi 2017. aastal – mis juba ise tõendab teema ja selle teostuse igihaljust. Alles hiljuti mängis Draamateater teist Halli lava-adapteeringut „Armunud Shakespeare”. Võrdlus on siiski kohatu. „Armunud Shakespeare” oli kostüümidraama sugemetega koguperekitš, „Võrk” aga haarav eluline sotsiaalne farss.

Eraldi aplausi väärib lavastuse kavaleht. Harilikult on nende üllitiste eesmärk seletada näidendi sisu ja tausta. Mis tekitab kiusaka küsimuse: kas tegijad kardavad, et vaataja nähtavast muidu aru ei saa? Ent „Võrgu” kava televisiooniteemalised esseed on ka huviga loetavad omaette – küllap isegi neile, kes etendust näinud polegi.

Eesti Päevaleht, 13.11.2019