Skandaal: draamateatris manipuleeritakse (PM)

01.11.2019

SKANDAAL: DRAAMATEATRIS MANIPULEERITAKSE
Rait Avestik

Äsja Eesti Draamateatris esietendunud Lee Halli „Võrk“ juhatas sisse hooaja, mis koosneb nüüdseks teist aastat peanäitejuhina töötava Hendrik Toompere jr koostatud repertuaarist ning peaks näitama, millised kunstilised või kultuuripoliitilised tuuled draamateatris puhuma hakkavad.
Noore juhi ning vana ja väärika teatri kombinatsioon tekitab tahes või tahtmata pisut kõrgendatud huvi, mis ei tähenda, nagu teatrivaatlejad peaksid sisse võtma äraootava „noh, raba meid“-poosi, lõug üleval ja käed rinnal risti.
Omamoodi tuul ja minu jaoks igati positiivne on juba see tõsiasi, et uuslavastuste arv pisut väheneb. Mis ei tähenda repertuaari vaesumist, vaid vastupidi – ehk siis, nagu loodab peanäitejuht, saab ressursse kvaliteeti suunata. Ja laias laastus ei ole praegu draamateatrile (tema draamateatrilisuses) midagi ette heita.
Ka on loominguline juht meedias kinnitanud, et noortele ja uutele näitlejatele suunatud tähelepanu kõrval ei jää sellest ilma ka teatri vanimad näitlejad. See peaks aga tähendama, et neid ei hoita lihtsalt viisakusest n-ö nimekirjas, vaid neile leitaks sõna otseses mõttes väärilist tööd.

Küsimus reklaamist

See võib nii olla, samas ka ei pruugi, aga kuna Hendrik Toompere jr lavastatud „Võrk“ räägib meediast, sellest, mida meedia teeb inimesega, mida inimene teeb meedias, kokkuvõttes ärist, siis mõtlengi, kas pole üsna silmatorkav ja vahest jõulinegi lavastuse eelkajastus osa „Võrgu“-nimelisest teatriüritusest. Ehk siis osa ärist.
Ilmselt siiski mitte, ehkki minul tekkis pärast esietendust küsimus lavastuse reklaamimise mastaabist, teisisõnu meedia mõjust etenduse vastuvõtmisele.
Kui reklaam ja teatrivaatleja teadmised-kogemused tekitavad lavastuse suhtes ootushorisondi, siis nüüdne paugutamine igast meediakanalist pigem röövis horisondi kui tekitas seda. Samas on selge, et meedia ja teatri (või kino jmt) vaheline „publik saali, klikid koju“-suhe on toitev mõlemale poolele. Kuid see selleks.
Esmased infokillud nüüdseks valminud lavastusest tekitasid toeka ootushorisondi, lausa kriitikule kohustusliku positiivse ärevuse, mis minu puhul tugines kolmele faktile: taas näeme laval teatrisse (mis on ka tema õige koht) naasnud Ain Lutseppa, näeme Vanemuisest draamateatrisse tulnud Marian Heinatit, kellest hakkab kujunema üks väga võimas näitleja, ning muidugi pojast lavastaja ja isast peaosatäitja vaheline võimalik sünergia, millest võiks eeldada omamoodi viljakat tulemust.
Esietenduse põhjal võib lavastusele läheneda kahel viisil. Kuna Lee Halli näidend põhineb Paddy Chayefsky 1976. aasta samanimelisel filmil, siis lihtsamalt öeldes näemegi teatrilaval seda, kuidas ühte filmi on püütud teatrilavale transformeerida.
Põhjustena, miks just see, sõna otseses mõttes uudiste, laiemalt televisiooni, üldse meedia, veel laiemalt kliki- ja laigikiimas ühiskonna allakäiku puudutav teema lavastajat paelus, on ta ajakirjanduses esile toonud, et tegemist on kõneka materjaliga ja et seda võiks vaadata kui ühte õpetlikku lugu minevikust.
Kõnekas on see lugu küll: peategelasest televisiooni uudisteankur Howard Beale (Hendrik Toompere sen) vallandatakse ühtäkki saate madala reitingu tõttu ning ta otsustab siis nördinuna otse-eetris välja öelda, mida ta tegelikult maailma asjadest arvab
Kui võiks eeldada, et „tõe“ röökimist hakatakse takistama, siis tänu reitingu tõusule saab „vihasest vanamehest“ hoopis vaatajate arvu kasvatav „tõekuulutaja“. Ja nagu läbi mitmesuguste manipulatsioonide näeme, ei huvita tõde või „tõde“ mitte kedagi. Loevad ainult „klikid“.

Pilk minevikku

Häda on aga selles, et selliseks „õpetlikuks looks minevikust“ lavastus kipubki jääma. Seda enam, et kunstnik Kristjan Suitsu ja kostüümikunstnik Jaanus Vahtra retrohõnguline visuaal pidevalt pöörleva lava ja permanentse videoprojektsiooni taustal filmilikkust ja toda filmi tegemise aega silmatorkavalt kehtestavad.
Paralleele tänapäevaga võib vaataja oma lõbuks tõmmata küll, vaidlema või midagi tänase päeva kontekstis ümber mõtestama lavastus aga ei kutsu. Et teater oleks sõna otseses mõttes nüüdisaegne, ei pea me nägema, miks ja kuidas kunagi midagi tehti, vaid kuidas see, mida tehti, mõjutab, muudab, lõhub, parandab jne Inimest.
Seega tuleb tõdeda, et Hendrik Toompere mängitud peategelase näoraamat oli küll muhedalt lahti, aga see, mida see tegelane ja/või näitleja tegelikult tunneb ja tahab – kogu psühholoogiline plaan –, jäi segaseks.
Kui selles esimeses, pisut nagu lavastaja sõnumi puuduses vaevlevas vaates näidatakse meile manipulatsiooni, siis teisel viisil lavastusele lähenedes muutub see kõik ise manipulatsiooniks. Seda vaadet toetab otsene, vahel lausa eesmärgipäraselt pealetükkiv suhtlemine publikuga (mida teeb pooledukalt Karmo Nigula), mille jooksul publik tunnebki, kuidas temaga manipuleeritakse, vähemalt vastuvõtu kontekstis. Ja manipulatsioon ongi üks nüüdisaegse teatri tunnusmärke. Nagu ka mängimine päriselt ja mängult olemine
Sellisel viisil „Võrku“ vaadates ei ole põhjust taunida ei lavastuse eelpropagandat ega ka peategelase ja tema esitaja mahehullust. Kuid ebadraamateaterlikku hullust oleks lavastaja võinud ja saanud julgemalt kultiveerida. Seda enam, et poliitilisi helmeid lendles saali nii ühel kui ka teisel viisil.

Laval näitleja

Aga vahet ei ole, mismoodi vaadata. Fakt on see, et kui me näeme laval näitlejat, kes on seal nii enda kui kui tegelase nahas igati põhjendatult, lapib see tervikus nii mõnegi augu. Selles mõttes tõususki esile programmidirektor Diana (Marian Heinat) ja uudistetoimetuse peatoimetaja Maxi (Ivo Uukkivi) liin.
Peale selle, et Diana ja Maxi afäär võttis lihtsalt kokku kogu lavastuse (ühe?) sõnumi, täitis Heinat eespool mainitud ootuse suureprotsendiliselt ning Uukkivi jätkas nii sisuliselt kui ka kohati isegi vormiliselt oma tugevat rahvavaenlase joont.
Ain Lutsepaga seoses üllatas see, et talle ei olnud kahjuks leitud osa (tegelikult, ega neid selles näidendis väga valida olekski olnud), millega tal midagi pihta olnuks hakata. Väga üllatas aga Rein Oja kõrgeima bossi osas – lühidalt võikski Oja mängu või õigemini olekut nimetada lavastuse kvintessentsiks ja ühtlasi päästeingliks.
Ahjaa – pärast Toompere tegelase surma pöördub Toompere eeslaval publiku poole. Vaat siis on näitleja selles lavastuses endas kindel, kes ta on ja mida tegi.

Postimees, 01.11.2019